METSARAHVA-
PÄEV

Metsarahvapäev on üle-eestiline üritustesari, mille eesmärgiks on tutvustada Eesti elanikele metsaelu ning metsaga seotud tegevusi ja ettevõtteid. Päev on loodud neile, kes soovivad teada rohkem Eesti metsast, selle hoidmisest ning tegevusvaldkondadest, mida mets pakub.

Metsarahvapäeval ootavad endale huvilisi külla Eesti kogenumad metsamehed ja metsaühistud, jahimehed ja metsandust õpetavad koolid, s.h Eesti Maaülikool ja Luua Metsanduskool. Tutvu Eesti ilusate ja hoolitsetud metsadega, osale metsaretkedel, külasta ägedaid puidutööstusi ning õpi koos metsateadlaste ja -hoidjatega tundma metsa eluringi.

Tegevusi leidub igas Eesti maakonnas nii maal kui ka linnade lähedal. Valikus on programme peredele ja ka sügavama huviga täiskasvanutele. 

Käesoleval aastal toimus Metsarahvapäev neljandat korda ja meil on hea meel seda traditsiooni hoida.

21. septembril toimub taas Metsarahvapäev, mille raames on huvilistel võimalik osa võtta mitmetest metsaretkedest ja õpitubadest. Sel päeval ootab külastajaid ka palkmajade tootmisega tegelev ettevõte Vipson Projekt, viies külastajad tehases ringkäigule ja pakkudes muid lõbusaid tegevusi.

Võrumaal Kotkapesas, endises eksperimentaal-suurfarmis tegutsev Vipson Projekt OÜ on käsitöö palkmaju valmistanud juba üle 20 aasta. Ettevõtte eesotsas on Taavi Tuvike, kes tutvustab Metsarahvapäeval huvilistele, kuidas ühe käsitöö palkmaja ehitamine käib. Ligi tunniajasel ringkäigul tutvuvad osalejad tootmise ja valmistamise võimalustest ning kasutatavatest tööriistadest.

“Eestis tavapärase 80-100-ruutmeetrise käsitöö palkmaja ehitamine võtab tavaliselt umbes poolteist kuni kaks kuud. Sellele eelneb ka ettevalmistusperiood: palgi varumine, koorimine, saagimine, kuivatamine. Projekteerimine ja planeerimine on samuti pikk protsess,” kirjeldas Tuvike ja lisas, et meie majade ehitusel on suur roll käsitööl ja  erinevaid tootmise etappe pole automatiseeritud. “Käsitöö palkmajade ehitamist on küll proovitud automatiseerida, aga siis kaob ära naturaalsus. Palgid lähevad väga sirgeks ja klantsiks – toode ei ole enam selline, nagu tahaks” sõnas Tuvike.

Kaasaegse palkmaja ehitamine on mitme inimese töö. Paraku ei ole nende inimeste leidmine kuigi kerge. Kui hiilgeaegadel oli Vipsoni palgalehel kirjas 10-15 töötajat, siis tänasel päeval leiab sealt 5-6 nime. Varem toimus tootmine kahes tootmishallis, millest tänaseks käib töö vaid ühes. Põhjuseid seal taga on mitmeid – ühelt poolt on nõudlus palkmajade järele vähenenud. “Tänapäeval on uute soojapidavuse reeglite tõttu nõudlus käsitöö palkmajade järele  vähenenud- arhitektid ei kipu enam palkmaju joonestama ja inimesed on ära hirmutatud. Miskipärast räägitakse, et palkmajas külmub veeämber nurka ära jne. Samas tahetakse, et elamispinnad oleksid võimalikult ökoloogilise jalajäljega – käsitöö palkmaja ehitus on üks väikseima jalajäljega ehitusviise,” märkis Tuvike ja lisas, et väide, et palkmajas on väga külm, on vaid hirmujutt.

Nõudluse vähenemise kõrval on raske leida ka inimesi, kes kõnealust tööd teha tahaksid. “Kohalikud väga ei oska hinnata piirkonnas olevat töökohta. Pigem kutsub ikkagi Soome jms, käiakse seal ära, ollakse 3-4 nädalat tööl ja siis tullakse nädalaks koju puhkama,” tõdes Tuvike. “Füüsilise töö võimekus on tänapäeval samuti kordades langenud. Kui vanasti näiteks polnud ühele inimesele probleem 80-100 meetrit palki hööveldada, siis täna on tegu 50 meetriga hakkama saada,” lisas ta.

Omaette murekoht on ka tooraine ehk palkide hankimine. “See kevad oli see eriti keeruline. Kõik ütlevad, et asi on sõjas, aga ma ei ajaks seda ainult sõja süüks. Riigi poliitikal ja rohepöördel on siin oma roll – nõutakse, et raiume vähem. See tähendab aga, et hind läks kevadel nii kõrgeks, et Rootsist käisid palgilaevad Eestisse. Tänaseks on osa saekaatreid pankrotis ja uksed kinni pannud,” nentis Tuvike.

Käsitöö palkmajade tootmisest saab lähemalt kuulda Metsarahvapäeval. Lisaks pakub Vipson külastajatele võimalust proovida kätt vibu- ja ammulaskmisega, sõita hobusega, vaadata jahitrofeesid, lastel on võimalik meisterdada ja kuulata Päästeameti õpetussõna metsatulekahjude ja lõkke tegemise teemal. Kohapeal on kohvik. Osalema on oodatud kõik, vanusest hoolimata.

Septembri kolmas laupäev on läbi aastate olnud metsahoidjate tööle pühendatud päev. Sel päeval ühendab kogu metsarahvas jõud, et jagada külastajatele ainulaadset metsaelamust. Tänavu toimub metsarahvapäev 21. septembril. Külaskäigule saab end registreerida siin.

Mihklile meeldis aasta soojematel kuudel vaimu kosutamiseks Ruhnus kalal käia, uidata sealsetes metsades ning seejärel mandrile tavaellu naasta. Kuni ühe suveni, mil ta saarel Eevaga tutvus. Eeva aga elas juba lapsest saadik saarel. Nüüd, mõned aastad hiljem ootavad nad oma esimest last, on Ruhnusse paikseks jäänud ning peavad suuri plaane.

Vabatahtlike edasiviiv jõud
Nagu ikka väikestes paikades, sõltub kultuurielu aktiivsus enamjaolt tänu kogukonna tragidele liikmetele. Umbes aasta eest andsid kohalikud saare eestvedajad kultuurielu vedava mittetulundusühingu teatepulga noortele üle, et Ruhnu kultuuriruumi populariseerida uute ideedega. Nii käivitati paralleelselt mtü aktiviseerimisele ka projekt Planeet Ruhnu, mis nagu nimigi ütleb, näeb ette saare käsitlemist täiesti omaette hiigelsuure koosluse või organismina.

“Hakkasime enda jaoks mõtestama, kuidas on võimalik elu Ruhnu saarel. Selle raames sündis algatus Planeet Ruhnu, mis otsib n-ö ruhnundusele uusi nurki, võttes arvesse saare rikkalikku ajalugu ning uusi põnevaid trende. Me ise kujutame seda ette kui fusion kultuuri, kus me tahaks ise elada,” kirjeldab Mihkel oma algset nägemust. Need esmamõtisklused kandusid hiljem üle ka Ruhnu Kultuuriruumi 2035 visiooni koostamisse.

Paar rõhutab, et saar võib küll väike olla, kuid selle potentsiaal on suur.  “Ruhnu on suurepärane koht olemiseks ja puhkamiseks, kuid saare jätkusuutlikkuse nimel on vaja tegeleda ka ettevõtlusega,” võtab Mihkel visiooni ühe lausega kokku. Plaan oli hakata vedama kogu Ruhnu saare kultuurikorraldust kogukondliku vabatahtlikkuse toel. Selle jaoks rentis MTÜ Ruhnu Kultuuriruum vallavalitsuselt rahvamaja ja alustati ka strateegilise partnerluse raames kultuurielu planeerimist.

Mihkli sõnul on vabatahtliku ühendusena palju realistlikum rahvamaja arendada, puudub n-ö lohiseva mõisaköie sündroom. Koos hakati planeerima, kuidas hoonet ülal pidada ja edasi arendada. Esimene proovikivi oli käsitööjäätise kohvik, mille pidamisega Mihkel ja Eeva alustasid. Nad soovisid luua kohviku, mis kasutaks kohalikke tooraineid, võimaldaks kogukonnal koos aega veeta ning kataks osaliselt ka rahvamaja ülalpidamiskulusid. Edasi on kavas kogu ala muuta lastesõbralikuks ja avatud koosviibimise kohaks, kus lastele on mänguväljakuid, külakiik, oleskelu- ja käsitöövõimalusi.

Plaan luua vetikafarm
Planeet Ruhnut ainult jäätisega ära ei toida. Nii on noorte mõtted ja tähelepanu suunatud ka saart ümbritsevale Läänemerele, mis mängib asendamatut rolli väikesaare heaolus. Mihkli sõnul toituvad nad igapäevaselt peamiselt kalast. “Saare tulevik on seega võimalik ainult siis, kui suudame päästa ka mere, kust sooviks veel ka tulevikus kala püüda. Läänemere tervis ei ole aga kiita, sellesse on aastakümneid pumbatud põllumajandusest väetist, mis kahjuks sealt loomulikul viisil enam ära ei kao. Seda saavad teha vetikafarmid, mis merest liigsed toitained välja toovad. See oleks ökosüsteemi parandav lahendus ning vetikaid ise saab omakorda tooteks väärindada ja edasi müüa – nii saarel restoranis pakkudes, kui mandrile eksportides,” kirjeldab Mihkel sinimajanduse mõtteid ja lisab, et vetikakasvandus oleks ka üheks huvitavaks uueks turismi suunaks, mis ilmestab jätkusuutlikkuse võimalikkust Ruhnul.

Kui rääkida Ruhnu turismi arendamise võimalustest laiemalt, võetakse teema kokku ühe sõnaga – kaugus. Nagu Eeva välja toob, on Eestis küll väga populaarne kõiksugu saared läbi käia, kuid Ruhnu avastatakse pigem pika loetelu lõpust. “Mandril öeldakse ikka, et Kihnus on käidud, aga meieni pole veel jõutud. Kuigi soov on olemas,” ütleb Eeva.

Paari sõnul ongi kõige olulisem esimene külaskäik saarele, misjärel pea alati tagasi tullakse. “Nii saare külalised kui ka kohalikud näevad Ruhnut kui väikest paradiisisaart. Pea poole saare ühest küljest moodustavad laulvate liivadega rannad, teine pool aga ääristatud rannaniitudega, kus loomad söövad – nende vahel väga mitmeid tüüpe metsasid. Saare keskel on Bullerby stiilis küla, kus kõik kokku satuvad. See on liiga nunnu maailm, et mitte tagasi tulla,” kiidab Eeva oma kodusaart ja mitmekülgset loodust. Nimelt kasvab saarel ka puuliike, mida mandrilt naljalt ei leia, sest omaaegsed rannarootslaste ja ka hilisemate metsnike eksperimendid on tänaseks jõudnud metsikusse loodusesse.

Vanim puithoone Eestis – Ruhnu puukirik
Enne Ruhnus toimetamist tegeles Mihkel tööalasest peamiselt puithoonetega, disainides moodsaid puidust hooneid nii kodumaale kui kaugemalegi. Saarel asub ka tema suureks lemmikuks olev 1644. aastal ehitatud puukirik, mis on ühtlasi arvatavasti vanimaks puithooneks Baltimaades. Kujundades tulevikku, on hea õppida minevikust. Loogiline ongi juhtida oma rahvusvahelist arhitektuuribürood just Ruhnu saarelt – majad valmivad robotite toel Eesti tehastes ning need püstitatakse hiljem mitmel pool Skandinaavias. Ka Ruhnu arhitektuuri tulevik kasvab sealsetes kohalikes metsades.

Ruhnu kutsub Metsarahvapäevale külla
Septembri kolmas laupäev on läbi aastate olnud metsahoidjate tööle pühendatud päev. 21. septembril korraldatakse ka üle-eestilist Metsarahvapäeva, mis loob inimestele võimaluse metsatööliste tegemiste ja Eesti loodusega tutvust teha. Nii ootavad endale kõiki huvilisi külla ka Mihkel ja Eeva, Ruhnu Kultuuriruum, Planeet Ruhnu ja kogu saare mets.

Ruhnul alustatake Metsarahvapäevaga juba reedel, sest Pärnust väljub praam saarele reede õhtul. Pärast majutuskohas oma asjade lahti pakkimist ja õhtusööki toimub saare keskel asuvas rahvamajas ajalooliste filmide programm, mis tutvustab lähemalt Ruhnu kultuuriruumi.

Laupäev algab Ruhnu vana puukiriku juures, kus huvilised saavad osa võtta ainulaadsest kogemusest Eesti vanimas puithoones ja ammutada endasse sajanditepikkust Ruhnu metsade hõngu. Päeva esimeses pooles toimuvad loengud ja arutelud Ruhnu metsa ning kultuuripärandi üle. Hiljem minnakse jalgratastel Ruhnu loodusega ka lähemalt tutvust tegema ning jõutakse mere äärde fusion piknikule, mille rikkalik laud on suuresti kokku pandud Ruhnu metsaandidest.

Hiljem saab Korsi ajaloolises vabaõhumuuseumis minna suitsusauna lõõgastuma ja kohalike rituaalidega tutvust teha. Õhtu lõpetab päikeseloojang Kuunsi rannas ning akustiline kontsert ja tantsuõhtu rahvamajas. Koju naastakse pühapäeva hommikul.

Üle-eestilise Metsarahvapäeva kõikide üritustega on võimalik tutvuda ürituse kodulehel.

Sõbralik mees tegi uhkusega lahti äsjavalminud hoone ukse. Avanes umbes saja ruutmeetrine ruum, mille suured aknad vaatavad vana metsa poole. “See on Ääsmäe jahiseltsi kolmas seltsihoone, millest on kogukond kaua unistanud ja mida on aidanud ehitada kõik ümberkaudsed – külaelanikud, lähedal asuvad ettevõtted ja seltsiga seotud jahimehed,” ütles maja tutvustav Ääsmäe jahiseltsi esimees Madis.

Oma koha tunnetus
“Mõnes maakohas kõneldakse kohaliku elu hääbumisest, kuid meil Ääsmäel uustulijaid muudki tuleb,” juhatas Madis vestluse sisse. Ühe seltsiliikme kodus olevat äsja käinud külast väljastpoolt pärit päästeametnik, kes kontrollis, kas ehitatav maja vastab nõuetele. Mööda minnes oli mees uurinud, ega Ääsmäel mõnd maja või maad müüa pole. “Nii astutakse meie külast juhuslikult läbi ja tekibki selline oma koha tunne,” ütles Madis.

Paljude Ääsmäe elanike jaoks iseloomustab n-ö oma kohta ilmselt järgmised: tihe kohalik elu, õlgõla tunne, tutvusringkond, ühised tegemised ja traditsioonid. “Võin vaid ühe käe näppudel nimetada neid, kes ühistesse tegevustesse ei panusta. Umbes 90 protsenti meie elanikest astub ühel või teisel põhjusel meie jahimaja hoovist läbi ja võtab osa põnevatest ettevõtmistest,” rääkis Madis.

Tegus küla tegusate elanikega
Ettevõtmisi on Ääsmäel palju. Võetakse osa juba septembris neljandat korda toimuvast Metsarahvapäevast, mil kõik lapsed saavad sõita hobustega ja ATV-ga, lasta vibu ja tutvuda jahikoertega. Metsarahvapäev paneb piduliku avapaugu jahihooaja algusele.

“Sel aastal plaanime korraldada kohalikele lastele ka erilise, muistse jõulukuuse toomise metsast koos hobusega. Jõulukuuse toomine on iseenesest tore ettevõtmine, aga nii erilise transpordivahendiga saab see olema eriti meeldejääv,” ütles Madis.

Küla lähedal tegutseb Eesti ainus kartulikrõpsude tootja Balsnack, Kadarbiku talu ja üks turbatööstus – kõik toetavad aktiivselt kohalikke tegevusi. “Maaelu õitseb tänu sellele, et on tööd ja arukaid juhte, kes ehitavad oma äri koostöös kohalike inimestega. Meie külaelu püsimajäämise üks komponentidest ongi just väike kohalik ettevõtlus traditsioonilistes valdkondades nagu põllumajandus, talupidamine, jahindus, metsandus,” rääkis Madis.

Panus ilma midagi vastu ootamata
Jahimajja astus kohalik elanik Sandor, kes tuli tekkinud vabal hetkel majja ehitustöid tegema. Ta märkas, et Madis rääkis külaelanike pingutustest, kuid oma rollist rääkides jäi tagasihoidlikuks. “Tegelikult on Madis Eesti parim korraldaja ning kohaliku elu süda ja mootor,” hõikas Sandor.

See, et keegi tuleb oma vabast ajast jahimajja appi, on mõlema mehe sõnul tavaline. “Tule jahimajja nädalavahetusel või õhtul, ikka keegi askeldab, sest töö on ühine ja silme ees on ilmselt ühine suur unistus,” ütles Madis.

Ühised jahimeeste grilliõhtud
Seltsil on palju ägedaid jahindusega seotud traditsioone – korraldatakse hooajalisi avamisjahte, uusaasta jänkujahte ja palju muud. Kuid seltsi esimehe sõnul on kõige vahvam see, mis üritustega kaasas käib. Madis osutas millelegi jahimaja hoovis. “See on meie jahimeeste täiendatud suitsuahi, kust saab parimat aeglaselt küpsetatud suitsuliha,” kiitis mees.Pärast retkesid on jahimeestel sageli kõhud tühjad, grilli ees ühiselt mõnusa aja nautimine on Ääsmäe omadele traditsiooniks saanud. “Sageli läheb jutt imeliste roogade peale – räägime sellest, mida on omal ajal tehtud ja peame veel ise katsetama. Meeldejäävaim retsept on ulukiäkis, mille temperatuuri ei lasta pärast jahutamist tõusta üle kolme kraadi ja mis on serveeritud jääpadja peal,” selgitas Madis.

Jahilisi on 9-aastasest kuni 91-aastaseni
Koos käivad jahtidel nii vanad kui noored. “Tõsisest jahist on osa võtnud noorimana 9-aastane laps, meie vanim jahimees aga on 91-aastane. Nii kõrges eas ei ole ta enam väga aktiivselt muidugi kaasa löönud, aga kütiliinil on olnud ikka,” ütles Madis ja lisas, et lihtsamast jänkujahist on osa võtnud ka neljaaastane. Mehe sõnul saavad sellisest kaasahaaravast tegevusest lapsed kiiresti endale jahipisiku.

Väärtuste hoidmine ja vastutuse võtmine
Jahimaja ees on koht, kuhu jahimehed toovad kütitud loomad. Naabermaja aknad on suunatud täpselt selle koha poole. “Ühel hetkel küsisin pereisalt, kel on mitu last, et ega teda meie tegevus ei häiri. Kuid tema ja ka paljude teiste elanike tagasiside on positiivne. Mõistetakse, et ka lapsed peavad aru saama, mida tähendab looduse eluring, kust tuleb liha ning millest valmib šašlõkk ja vorst,” rääkis Madis, kes leiab, et lisaks on oluline õpetada noortele jagatud vastutust looduse toimimise eest. “Kui oleme loodusesse sekkunud, peame kandma hoolt, et see koos püsiks.”

Madis ei arva, et jahimehed oleksid reguleerijad või suured mõjutajad, pigem proovivad nad asjadel silma peal hoida. “Eestis on viimasel ajal üsna palju ilveseid. Üks ilves sööb aastas umbes 60 metskitse. Meie jahiseltsis on aga aastaga kütitud 40 metskitse ja seltsis on üle 40 jahimehe. Kes ja mida siis meie looduses reguleerib…,” mõtiskles Madis.

Vestluse ajal toob Sandor lauale trofee – piltilusad põdrasarved, kuid mis on kaetud okastraadiga. “Leidsin selle looma meie jahimaalt okastraadi vahelt. Suur ja tugev loom oli jõu kaotanud ega pääsenud välja ilmselt mitmeid päevi. Lähedalt vaadates näeb, kui hõõrutud on mõned sarved – raske mõelda, mis hirmu ja valu on ta läbi kannatud,” rääkis Sandor ja lisas, et kuigi töö oli must, pani ta selle trofee jahimajja nähtavale kohale. Mehe sõnul sümboliseerib see vastutust, mida peame võtma, ja meenutab, et ka inimesed peavad loodusel silma peal hoidma, et keegi liiga ei saaks. “Seda mõtet võiks edasi anda ka lastele,” lõpetas Sandor kurva loo.

Naiste üha kasvav huvi jahinduse vastu
Ääsmäe jahiselts teeb tihedalt koostööd ka kohaliku kooliga. Madise sõnul on jahindusega seotud nii tüdrukud kui ka poisid ning naiste huvi jahinduse vastu on viimasel ajal oluliselt kasvanud. “Meil on selle üle ainult hea meel. Külaelu ja huvi eestlaste igipõlise tegevuse vastu kasvab ja areneb – ilmselt teeme kõik õiget ja olulist asja,” ütles jahiseltsi esimees.

Viide: ilmunud Maalehes 27.08

Kui sageli häirib mind autoga ummikus ootamine, siis eelmisel nädalavahetusel, mil toimus Avatud Talude Päev, oli mul puhas rõõm seista kitsastel taluteedel autorivis. Viimasel ajal on palju uksi avatud – inimesed saavad näha, milline on elu väikesadamates ja metsades, klaashoonetes, farmides ning mõisades.

See, et erinevaid avatud uste päevi on üha rohkem, näitab kahte trendi. Ühelt pool on mõnusa, aeglase meelelahutuse ja linnainimese jaoks meeldiva pausi jaoks olemas üsna suur nõudlus. Teiselt poolt on näha, et ka maal elavad ja toimetavad inimesed tunnevad vajadust näidata oma väärtust ja vajalikkust ühiskonnale. On oluline avada vaatenurka, et meil ei ole ainult suurlinnad, kus ärimaailm, uued tehnoloogiad ja muu säärane väärtust loob, vaid elu hoitakse ja luuakse ka maal ja merel. Sealt tuleb puhas toit, metsasaadused ja puit.

Näen, võib olla liigse optimismiga, selle suure huvilaine taga soovi mõista naturaalset, loodusega kooskõlas olevat elurütmi. Üha rohkem ju pöörame pilgud tagasi säästlikkuse, keskkonnahoidlikkuse ja vastutustundliku toimetamise poole – elustiili poole, mis paar põlvkonna tagasi oli ainuvõimalik.

Lisaks paistab selles mitmete üsna konfliktseteks läinud arutelude leppimise võimalus. Kui ka linnaelanik näeb, mida me päriselt looduse käest iga päev saame, siis õpime seda ka väärtustama, hoidma looduses ja loodusega töötavaid inimesi ning mõistma, miks on nad ühiskonnale olulised.

Avatud uste päevad näitavadki, kui olulised on maal elavad ja töötavad inimesed selleks, et hoida tasakaalu looduse ja inimtegevuse vahel. Tänu neile näeme oma silmaga kuidas kalurid, talu- ja põllumehed toovad meile toidu lauale ning metsamehed töötavad selle nimel, et meil oleks sooja ja ehitusmaterjale. Ilmselt üheks sõnumiks on ka see, et säästlikkus ei tähenda tegevuse lõpetamist, metsa konserveerimist ega kalapüügi keelustamist. Pigem räägib see arukast loodusannete hoidmisest ja mõistlikust kasutusest: looduse võimekuse ja inimeste vajaduste vahel tasakaalu leidmine.

Eestis oleme uhked meie puhta õhu, võimsate metsade ja toidu üle, kuid tänu viimaste aastate tugevale tutvustustööle näeme nüüd ka inimesi, kes on selle uhkuse taga ja kes töötavad meie kõigi heaolu nimel.

Mina seisan ka tulevikus väga hea meelega taluteedel ummikutes.Need päevad tuletavad meile ja meie lastele meelde, et piim ei tule poest, ehitusmaterjalid ehituskauplusest ja raha pangaautomaadist ega riigi eelarvest, vaid need tulevad tänu ettevõtlikele inimestele. Imestan isegi, et seda ütlen, kuid loodan, et järgmistel aastatel on ummikud pikemad.

Ants Erik
Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees

Viide: MaaElus ilmunud kommentaar

Taavi Ehrpais on viiendat põlvkonda metsakasvataja ja jahimees, kes ootab Metsarahva päeva raames külalisi oma metsa Varbola lähistele (50 km kaugusel Tallinnast), et rääkida nii metsast kui ka selle elanikest. 

Mul oli üsna lihtne lapsepõlv, sest ma väga ei pidanud mõtlema, kelleks tahan saada. Olen seda alati teadnud ja tänane metsakasvatamine ja jahipidamine on nii minu töö kui ka hobi. Minu vanaisa oli lisaks neile kahele tegevusele ka mesinik ja peaks ütlema, et paljud metsamehed ühendavad omavahel need kolm tegevusvaldkonda tänaseni edukalt.

Jahindus ja metsandus sobivad hästi kokku ning minu jaoks ei möödu ühtegi päeva, mil ma ei käiks metsas. Kuna olen veetnud oma elu metsas juba varajasest lapsepõlvest peale, märkan ja taipan selle tsüklilisust ning viin paljusid asju enda jaoks endiselt kokku. Mäletan, et minu isa on kunagi rääkinud keerulistest 70. aastatest, kui Eesti metsades oli nii palju metskitsi, et sisuliselt ei õnnestunud metsas kasvatada ühtegi noort okaspuud, sest kõik söödi kitsede poolt ära. Sama kogemus tekkis minul ka näiteks 2007. ja 2008. aastal. Seejärel aga sõraliste arvukus kukkus kiiresti haiguse tõttu.

Sõralistega käsikäes käib mõistetavalt ka kiskjate arvukus, sest teised loomaliigid tagavad neile toidu. Jahi- ja metsamehena muidugi eelistaksin, et metsloomade arvukus meie metsades oleks optimaalne ja stabiilne. Selleks on vaja võimalikult täpseid loendusandmeid ja ka arvukuse teadlikku reguleerimist. Metsaelanike suur arvukuse kõikumine ei ole hea kellegile. Kui sõralisi on liiga palju, kannatavad metsad ja loomad muutuvad toidu puuduse tõttu nõrgemaks olles ka haigustele vastuvõtlikumad. Kõrge kiskjate arvukus paneb jällegi sõralisi surve alla. Kui aga on söödud kitsed ja põdrad, kannatavad ka koduloomad. Seejärel võivad toidu puudumisel muutuda nõrgemaks ka kiskjad ise. Looduses käib kõik käsikäes ja inimene, olles juba looduse osa, ei tohi lasta sellel olla omapäi.

Rääkides loomadest ja metsadest on muidugi näha põnevat seost loomade arvukuse ja metsade kasvu vahel: mida rohkem on loomi, seda vähem on võimalusi kasvatada kvaliteetset metsa. Olles korraga nii metsa- kui ka jahimees, otsin enda sees kogu aeg teatud tasakaalu mõlema valdkonna vahel. Vastus on reeglina optimaalses loomade arvukuses.

Võrdlemisi kiirete tsüklite kõrval näen looduses ka pikemaid tsükleid, millest ühte me ilmselt praegu läbime ja mis sunnib meid üle vaatama nii metsakasvatuse kui ka oma tarbimisharjumused laiemalt. Ühelt poolt näen, et kliimamuutused panevad metsad kasvama kiiremini kui kunagi varem. Põllumajanduses näeme praegu rekord saake, sama on ka metsa juurdekasvuga. Teiselt poolt suureneb aga meie looduses haiguste ja kahjurite hulk. Näiteks kannatab muutuse tagajärjel meie armastatud kuusk, mida on järjest keerulisem kasvatada 80-aastaseks, sest uhke puu lihtsalt ei pea soojemas kliimas enam nii hästi vastu. Kui teadlastel on õigus ja ka meie piirkondades sagenevad tormid, siis peame tegema ka metsakasvatuses muudatusi.

Saja aasta jooksul on Eesti metsasus kasvanud pea kaks korda. Põnev on liikuda metsades, kus võib leida kiviaedu ja vanu talu vundamente. Metsa osakaal on endiselt kasvutrendis. Kahtlemata mulle see meeldib, et meil on Eestis nii palju metsa, kuid metsasuse suurenemiseks meil palju ruumi pole.Vajame ju ikkagi ka põldusid, et oma rahvast ära toita ja ruumi ka taastuvenergeetika arengule.

Aga loodetavasti kõikide nende huvide ristteel jääb alles ka meie ühiskonna pühendumine metsale.

Neljandat põlve metsandusliku kõrgharidusega metsakasvataja ja -ühistu eestvedaja Kadri-Aija on autasustatud Kodanikupäeva aumärgiga (2015) ja Eesti Vabariigi Presidendi poolt valgetähe V klassi ordeniga (2016). Metsarahva päeva raames võtab Kadri-Aija külalisi vastu Lähkma-Saunametsa külaseltsi vanas metskonnakeskuses mis asutati juba 1901 aastal.

Oma elu olen sidunud metsaga juba noorusest, mil omandasin esialgu metsandusliku kesk- ja seejärel kõrghariduse. Töötasin riigimetsas ligi 20 aastat ja hetkel hooldan oma metsa ja vean metsaühistu tööd. Vaatan rõõmuga, kuidas tänapäeva töö metsas on muutunud nii metsa kui ka inimese suhtes hoolivamaks. Kuigi vahepeal olid meie metsanduses väga ärifookusega aastad, pean silmas eelkõige 90. aastaid, siis tänaseks on naasnud arusaam metsa ülimast tähtsusest ühiskonna, majanduse ja üleüldise heaolu jaoks. Minu hinnangul on meie metsad praegu hästi hoitud ja areneme üheskoos aina edasi.

Toon näite: minu töö ajal riigimetsas oli meil kasutuses üsna raske tehnika, mis nõudis tohutult jõudu ja inimesi. Ei saa mööda vaadata ka sellest, et inimesi oli nii tohutult juurde vaja just seetõttu, et töö on ülimalt kahjulik. Raske ja käes vibreeriv tehnika võttis tööpäeva jooksul nii läbi, et kaevuri eriala tundus selle juures puhkusena. Aastatega viis see vibratsioontõveni ja paljudele liigestele ja kehale üleüldiselt negatiivsete tagajärgedeni. Teiseks kannatajaks selle juures oli mets ise. Muidugi, meie teadmised metsast olid ka palju algelisemad, kuid kohmakad traktorid ja laadurid ei lubanud metsas teha hoidvat tööd ning reeglina raielank meenutas tööde lõpus pigem kuumaastikku kui endist metsatukka. Tänapäeva tark tehnika lubab teha väga puhast tööd ja kui sellega õigesti läbi käia, annab suurepäraseid tulemusi ning hoiab nii metsa kui ka inimest. Me saame paremini kaitsta maa all asuvaid juurtesüsteeme, jätta langile säilikpuid ja minimaalselt häirida metsaelanikke. On alust arvata, et tehnoloogilise arenguga areneb meie metsandus üha kaugemale ja veelgi hoolivamaks. Juba praegu kasutame metsanduses droone, aeg-ajalt ka satelliidipilte ja see lubab meil paremini kontrollida ja kaardistada metsade seisu.

Oma lapsepõlvest mäletan, kui väärikas oli kunagi metsamehe amet. Ilmselt osaliselt oli see seotud ajalooliselt lähedaste raskete aegade kogemusega, mil mets andis inimeste varju ja abi. Näen üllatusega, kuidas ka koroonaviiruse tulekuga on inimesed metsa tagasi pöördunud ja meid saadab ehitusbuum. Loodan, et see toob kaasa ka parema informeerituse metsandusest.

Ma ei ütleks, et hariduse tähtsus on kuidagi eriti kõrge praegusel ajal. See on alati vajalik olnud, kuna mets ja loodus meie ümber on kogu aeg muutunud. Kuid meie ühiskonna ootus metsale on täna kordades suurem. Metsal on roll energeetikas, ehituses, olmes ning nüüdseks ka riiete, kosmeetika ja farmaatsiatööstuses. Üldises vaates ongi raske leida valdkonda, mida ei annaks metsa abiga rohelisemaks muuta. Puidu tähtsus kasvab ka seepärast, et ta pakub alternatiive plastile. Omalt poolt loodan, et Eestis suudame oma puitu väärindada tipptasemel, sest kui ise metsaomanikuna vaadata meie tugevat ja elujõulist metsa, eelistan, et sellest oleks toodetud pigem suure väärtusega toode, mitte ühekordne joogitops. Samas peame plastist loobumise ajastul olema valmis kasutama puiduressursi ka igapäevaste toodete valmistamiseks seni, kuni leitakse ka neile järgmine keskkonnasõbralik alternatiiv. Ootan meie metsade tulevikku põnevusega.

Kolmandat põlve metsaülema ja metsakasvataja Mart Eriku terve pere on oma elu sidunud metsaga. Metsamees Mardi jälgedes käivad ka tema poeg Ants ja tütar Liis. Võib öelda, et mitu Erikute põlvkonda on metsa hoidnud ja kasvatanud enam kui sajandi jooksul paljudes paikades üle Eestimaa.

Olen töötanud metsas ja metsaga 45 aastat. Täna haldab minu ettevõte Kinnistu OÜ 24 000 hektarit metsa- ja põllumaad pea kahel ja poolel tuhandel maatükil üle Eesti. Lisaks on mul hobiks kunsti kogumine. Uhkusega saan öelda, et kogust on teoseid valitud ka rahvusvahelistele näitustele.

Hea juhuse tõttu sain kaasa aidata eepilise filmi “Tõde ja õigus” loomisele – see on filmitud maadel, mida ise igapäevaselt haldan. Ilmselt pidi see just nii minema, sest filmis on käsitletud minule südamelähedased teemad – eesti loodus, eesti talud, maad ning metsad. Juba mitu aastat saavad huvilised ehedaid elamusi nii Läti piiri ääres Vastse-Roosa kandis asuvast Filmi-Vargamäe külastuskeskusest kui metsaradadelt. Nimelt korraldan sealkandis inimestele metsavaldkonna avastamiseks ja metsa eluringi tutvustamiseks põnevaid metsamatku.

Viienda põlvkonna metsakasvataja ja metsaühistu eestvedaja Aira Toss ootab Metsarahva päeva raames külla suuri ja väikseid metsakülalisi. Metsandusliku kõrghariduse ja 30-aastase metsa eest hoolitsemise kogemusega Aira on samuti Eesti ühe tuntuima metsadünastia esindaja, metsakasvataja  ja metsaomanike metsakonsulent.

Minu peres on metsanduses töötamine lausa traditsioon. Sidusime end metsaga veel tsaariajal, viis põlvkonda tagasi, mil meie metsad olid peamiselt mõisate omandis ja eestlased tegid pigem metsavahi tööd. Läbi aastate nägime metsanduses väga erinevaid aegu ja kui esimese vabariigi ajal olime juba saavutanud korra omal maal, siis minu vanemad on töötanud metsanduses nõukogude ajal, mil peamine tähelepanu ja energia olid suunatud riigimetsale. Minu pere praegune põlvkond võttis metsade eest hoolitsemise üle taasisesesvumise ajal – siis, kui saime jälle võimaluse hoolitseda enda metsa eest. Selle ajaga oleme metsa hoidmises näinud suuri muutusi nii tehnoloogilises kui ka hariduse mõttes.

Võrreldes nõukogude ajaga on Eesti metsade kvaliteet eriti tõusnud just erametsades, sest kui riigimetsa on läbi aastate hoitud ja hooldatud, siis erametsad olid mõnes mõttes lihtsalt seisma jäänud ja see mõjus ka nende kvaliteedile.  Julgen öelda, et metsakasvataja elu oli selle ajani pigem sarnane põlvkondadetaguse rütmiga kui tänapäeva ühiskonna elustiiliga, sest meie lähtume oma töös looduse tsüklitest, aastaaegadest ja ilmast. Kaasaegne kõrgtehnoloogiast tingitud elurütm mõjutab metsas toimetamist vähe.

Mets muutub kogu aeg, ta muutus minu lapsepõlve ajal ja jätkab muutmist ka praegu. Julgen öelda, et praegused ilmaolud mõjuvad metsale üldiselt hästi. Viimased veidi soojemad ja sageli ka niiskemad ilmad soodustavad metsade kasvamist, kuid muidugi kaasnevad sellega ka ohud. Selletõttu on ajas kasvamas ka metsahoidjate roll, sest just meie peame tegema rohkem tööd ja koguma teadmisi selleks, et haigustele, kahjuritele, tulele ja tormidele vastu hakata.