METSARAHVA PÄEV

Metsarahva päev on üle-eestiline üritustesari, mille eesmärgiks on tutvustada Eesti elanikele metsaelu ning metsaga seotud tegevusi ja ettevõtteid. Päev on loodud neile, kes soovivad teada rohkem Eesti metsast ja selle hoidmisest. Päeva jooksul on võimalik tutvuda metsanduse erinevate tegevuste ja valdkondadega.

Metsarahva päeval ootavad endale huvilisi külla Eesti kogenumad metsamehed ja metsaühistud, jahimehed ja metsandust õpetavad koolid, s.h Eesti Maaülikool ja Luua Metsanduskool. Lisaks jagab tarkusi metsas toimetamiseks Eesti Kaitseliit.

Tutvu Eesti ilusate ja hoolitsetud metsadega, osale metsaretkedel, külasta ägedamaid puidutööstuseid ning õpi koos metsateadlaste ja metsahoidjatega tundma metsa eluringi.

Tegevusi leidub igas Eesti maakonnas nii maal kui ka linnade lähedal. Valikus on programme peredele ja ka sügavama huviga täiskasvanutele. Päeva jooksul on võimalus omandada tarkusi metsas hakkama saamisest, metsa hoidmisest, puidu väärindamisest ning Eesti metsa loodusest ja ajaloost.

Käesoleval aastal toimub Metsarahva päev teist korda ja loodame sellest luua iga-aastase traditsiooni.

Metsarahva päeva elluviimist toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Tutvu ürituse kaardiga ja pane kokku enda päev metsas ja registreeri! (programm koostamisel)

Rein Drenkhan on Eesti Maaülikooli metsapatoloogia professor. Metsahaiguste tundjana tähtsustab Rein haritud metsamehi, kes huvituvad uutest teadmistest ning sisulisest dialoogist metsanduse tuleviku üle. Metsarahva päeval viivad Eesti Maaülikool ning Eesti Metsaüliõpilaste Selts läbi jätkusuutliku metsanduse õppeklasse ja matkasid Järvselja külas Tartumaal.

Mul on hea meel, et meie maal on kõrgema taseme metsateadvust jagatud eesti keeles juba kauem kui 100 aastat. Ajal, mil metsaomanike osakaal riigis suureneb, on ülioluline, et meie laante eest kannaksid hoolt inimesed, kes lähenevad metsa hoidmisele teaduslikult, tunnevad metsa eluringi ja on valmis hakkama saama ka tuleviku väljakutsetega. 

Metsahaiguste uurijana on mul rõõm tõdeda, et üldiselt on meie metsa tervis väga hea. Samas, sellele vaatamata on meie ees keerulisemad ajad, mil muutuva kliima tingimustes hakkab muutuma ka meie mets, mis vajab rohkem teadlikku tähelepanu. Ilm muutub ja kuigi tavainimene seda võib olla nii palju ei märka, täheldame me metsaelus juba muutusi. Pehmemaks muutuvad talved ja põuased suved kõigile puuliikidele ei sobi. On näha, et meie harilik kuusk ei tunne ennast nii hästi kui aastakümned tagasi, kuna muutuste tõttu on puu rohkem stressis ja haigustele ning kahjuritele vastuvõtlikum. Kliima muutustega koos muutuvad ka meie metsad ning ei saa välistada, et meie metsades võivad edukalt kasvada ka mõned uued puuliigid. On muidugi parem, kui nad tuuakse siia teadusliku töö ja testimise tulemusel, mitte juhu alusel. Tulevikus ei ole enam metsades märgata ega ka mõistlik kujundada puhtkuusikuid ja kuigi harilik kuusk päriselt ära ei kao, muutub selle puuliigi osatähtsus arvatavasti väiksemaks. Kliimamuutuste ajal peame me oma metsa eest paremini ja teadlikumalt hoolt kandma.

Muutuv kliima võib tuua üllatusi ekstreemsete nähtuste ehk järskude muutustena, näiteks põuad, tormid. Hetkel on meil jätkuvalt neli aastaaega, kuid pole välistatud soe talv, mis ei anna talve mõõtu välja, või põuase suve järel tulekahjud ja tormid. Samuti peame arvestama faktiga, et globaliseeruvas maailmas levivad inimühiskonda laastavad haigused, aga sarnaselt ka puude haigused, lihtsamalt kui kunagi varem. Õnneks on Eesti metsahoidjad väga tublid ja et Eesti mets jääb haritud käte hoolde. 

Peame oma metsa eest hoolitsema ka seetõttu, et selle tähtsus ühiskonna jaoks kasvab. Sellest ilmselt ongi tingitud praegu metsa ümber toimuv arutelu, kus ka haritud inimeste ja teadlaste arvamused on teineteisest kohati üsna erinevad. Minu hinnangul on see ootuspärane, sest igal teadlasel on oma kindel valdkond, millele ta spetsialiseerub ja mille seisukohalt ta ühte või teist küsimust hindab. Erinevad arvamused ongi kesktee kujunemiseks vajalikud, seega kõik teadlased ei saa omavahel kõikides küsimustes nõustuda. Küll aga peame lõpuks leidma metsanduses kesktee, sest koos loodusega peame kaitsma ka inimest. Inimene ja loodus on omavahel põimunud ning majandatud mets vajab siiski ka inimese hoolt. Täpselt nii, nagu vajab inimene aina rohkem metsa erinevaid hüvesid.

Taavi Ehrpais on viiendat põlvkonda metsakasvataja ja jahimees, kes ootab Metsarahva päeva raames külalisi oma metsa Varbola lähistele (50 km kaugusel Tallinnast), et rääkida nii metsast kui ka selle elanikest. 

Mul oli üsna lihtne lapsepõlv, sest ma väga ei pidanud mõtlema, kelleks tahan saada. Olen seda alati teadnud ja tänane metsakasvatamine ja jahipidamine on nii minu töö kui ka hobi. Minu vanaisa oli lisaks neile kahele tegevusele ka mesinik ja peaks ütlema, et paljud metsamehed ühendavad omavahel need kolm tegevusvaldkonda tänaseni edukalt.

Jahindus ja metsandus sobivad hästi kokku ning minu jaoks ei möödu ühtegi päeva, mil ma ei käiks metsas. Kuna olen veetnud oma elu metsas juba varajasest lapsepõlvest peale, märkan ja taipan selle tsüklilisust ning viin paljusid asju enda jaoks endiselt kokku. Mäletan, et minu isa on kunagi rääkinud keerulistest 70. aastatest, kui Eesti metsades oli nii palju metskitsi, et sisuliselt ei õnnestunud metsas kasvatada ühtegi noort okaspuud, sest kõik söödi kitsede poolt ära. Sama kogemus tekkis minul ka näiteks 2007. ja 2008. aastal. Seejärel aga sõraliste arvukus kukkus kiiresti haiguse tõttu.

Sõralistega käsikäes käib mõistetavalt ka kiskjate arvukus, sest teised loomaliigid tagavad neile toidu. Jahi- ja metsamehena muidugi eelistaksin, et metsloomade arvukus meie metsades oleks optimaalne ja stabiilne. Selleks on vaja võimalikult täpseid loendusandmeid ja ka arvukuse teadlikku reguleerimist. Metsaelanike suur arvukuse kõikumine ei ole hea kellegile. Kui sõralisi on liiga palju, kannatavad metsad ja loomad muutuvad toidu puuduse tõttu nõrgemaks olles ka haigustele vastuvõtlikumad. Kõrge kiskjate arvukus paneb jällegi sõralisi surve alla. Kui aga on söödud kitsed ja põdrad, kannatavad ka koduloomad. Seejärel võivad toidu puudumisel muutuda nõrgemaks ka kiskjad ise. Looduses käib kõik käsikäes ja inimene, olles juba looduse osa, ei tohi lasta sellel olla omapäi.

Rääkides loomadest ja metsadest on muidugi näha põnevat seost loomade arvukuse ja metsade kasvu vahel: mida rohkem on loomi, seda vähem on võimalusi kasvatada kvaliteetset metsa. Olles korraga nii metsa- kui ka jahimees, otsin enda sees kogu aeg teatud tasakaalu mõlema valdkonna vahel. Vastus on reeglina optimaalses loomade arvukuses.

Võrdlemisi kiirete tsüklite kõrval näen looduses ka pikemaid tsükleid, millest ühte me ilmselt praegu läbime ja mis sunnib meid üle vaatama nii metsakasvatuse kui ka oma tarbimisharjumused laiemalt. Ühelt poolt näen, et kliimamuutused panevad metsad kasvama kiiremini kui kunagi varem. Põllumajanduses näeme praegu rekord saake, sama on ka metsa juurdekasvuga. Teiselt poolt suureneb aga meie looduses haiguste ja kahjurite hulk. Näiteks kannatab muutuse tagajärjel meie armastatud kuusk, mida on järjest keerulisem kasvatada 80-aastaseks, sest uhke puu lihtsalt ei pea soojemas kliimas enam nii hästi vastu. Kui teadlastel on õigus ja ka meie piirkondades sagenevad tormid, siis peame tegema ka metsakasvatuses muudatusi.

Saja aasta jooksul on Eesti metsasus kasvanud pea kaks korda. Põnev on liikuda metsades, kus võib leida kiviaedu ja vanu talu vundamente. Metsa osakaal on endiselt kasvutrendis. Kahtlemata mulle see meeldib, et meil on Eestis nii palju metsa, kuid metsasuse suurenemiseks meil palju ruumi pole.Vajame ju ikkagi ka põldusid, et oma rahvast ära toita ja ruumi ka taastuvenergeetika arengule.

Aga loodetavasti kõikide nende huvide ristteel jääb alles ka meie ühiskonna pühendumine metsale.

Neljandat põlve metsandusliku kõrgharidusega metsakasvataja ja -ühistu eestvedaja Kadri-Aija on autasustatud Kodanikupäeva aumärgiga (2015) ja Eesti Vabariigi Presidendi poolt valgetähe V klassi ordeniga (2016). Metsarahva päeva raames võtab Kadri-Aija külalisi vastu Lähkma-Saunametsa külaseltsi vanas metskonnakeskuses mis asutati juba 1901 aastal.

Oma elu olen sidunud metsaga juba noorusest, mil omandasin esialgu metsandusliku kesk- ja seejärel kõrghariduse. Töötasin riigimetsas ligi 20 aastat ja hetkel hooldan oma metsa ja vean metsaühistu tööd. Vaatan rõõmuga, kuidas tänapäeva töö metsas on muutunud nii metsa kui ka inimese suhtes hoolivamaks. Kuigi vahepeal olid meie metsanduses väga ärifookusega aastad, pean silmas eelkõige 90. aastaid, siis tänaseks on naasnud arusaam metsa ülimast tähtsusest ühiskonna, majanduse ja üleüldise heaolu jaoks. Minu hinnangul on meie metsad praegu hästi hoitud ja areneme üheskoos aina edasi.

Toon näite: minu töö ajal riigimetsas oli meil kasutuses üsna raske tehnika, mis nõudis tohutult jõudu ja inimesi. Ei saa mööda vaadata ka sellest, et inimesi oli nii tohutult juurde vaja just seetõttu, et töö on ülimalt kahjulik. Raske ja käes vibreeriv tehnika võttis tööpäeva jooksul nii läbi, et kaevuri eriala tundus selle juures puhkusena. Aastatega viis see vibratsioontõveni ja paljudele liigestele ja kehale üleüldiselt negatiivsete tagajärgedeni. Teiseks kannatajaks selle juures oli mets ise. Muidugi, meie teadmised metsast olid ka palju algelisemad, kuid kohmakad traktorid ja laadurid ei lubanud metsas teha hoidvat tööd ning reeglina raielank meenutas tööde lõpus pigem kuumaastikku kui endist metsatukka. Tänapäeva tark tehnika lubab teha väga puhast tööd ja kui sellega õigesti läbi käia, annab suurepäraseid tulemusi ning hoiab nii metsa kui ka inimest. Me saame paremini kaitsta maa all asuvaid juurtesüsteeme, jätta langile säilikpuid ja minimaalselt häirida metsaelanikke. On alust arvata, et tehnoloogilise arenguga areneb meie metsandus üha kaugemale ja veelgi hoolivamaks. Juba praegu kasutame metsanduses droone, aeg-ajalt ka satelliidipilte ja see lubab meil paremini kontrollida ja kaardistada metsade seisu.

Oma lapsepõlvest mäletan, kui väärikas oli kunagi metsamehe amet. Ilmselt osaliselt oli see seotud ajalooliselt lähedaste raskete aegade kogemusega, mil mets andis inimeste varju ja abi. Näen üllatusega, kuidas ka koroonaviiruse tulekuga on inimesed metsa tagasi pöördunud ja meid saadab ehitusbuum. Loodan, et see toob kaasa ka parema informeerituse metsandusest.

Ma ei ütleks, et hariduse tähtsus on kuidagi eriti kõrge praegusel ajal. See on alati vajalik olnud, kuna mets ja loodus meie ümber on kogu aeg muutunud. Kuid meie ühiskonna ootus metsale on täna kordades suurem. Metsal on roll energeetikas, ehituses, olmes ning nüüdseks ka riiete, kosmeetika ja farmaatsiatööstuses. Üldises vaates ongi raske leida valdkonda, mida ei annaks metsa abiga rohelisemaks muuta. Puidu tähtsus kasvab ka seepärast, et ta pakub alternatiive plastile. Omalt poolt loodan, et Eestis suudame oma puitu väärindada tipptasemel, sest kui ise metsaomanikuna vaadata meie tugevat ja elujõulist metsa, eelistan, et sellest oleks toodetud pigem suure väärtusega toode, mitte ühekordne joogitops. Samas peame plastist loobumise ajastul olema valmis kasutama puiduressursi ka igapäevaste toodete valmistamiseks seni, kuni leitakse ka neile järgmine keskkonnasõbralik alternatiiv. Ootan meie metsade tulevikku põnevusega.

Metsarahva päeva raames võtab Kadri-Aija külalisi vastu Lähkma-Saunametsa külaseltsi vanas metskonnakeskuses, mis asutati juba 1901. aastal. 

Luua Metsanduskooli õppejõud Dmitri Randoja õpetab metsakasvatust ja juhendab koolis õpilaste praktikatöid. Samuti õpetab Dimitri tehnikaga läbikäimist ja tehnikaga metsas toimetamist. Metsarahva päeval ootab Dimitri külalisi Luua Metsanduskoolis, kus on selleks päevaks välja pandud lai valik metsandustehnikat.

Luua Metsanduskoolis räägin külalistele metsanduse tehnikast ja sellest, kuivõrd on see aidanud meie metsadel ilusaks kasvada. Kuigi tänapäeval võib inimestel tekkida küsimus, ega suur ja võimas metsatehnika metsale liiga ei tee, siis tasub meenutada, et otsuseid tehnika kasutamise kohta teeb ikka inimene, mitte masin.

Harvester ei näe laiemat pilti. Harvesteril on võimalus metsa ära rikkuda, kuid ta saab ka metsa aidata ja meie eesmärk on suunata loodust nii, et nii inimesel kui ka metsal oleks hea. Minu jaoks on metsa kasvatamine nagu kunst, kus on vajalik selge visiooni olemasolu. Selle kunstiprojekti üks osa on vaieldamatult ka raietöö. Kuid selle aluseks peavad alati olema teadmised ja õiged oskused, sest kiire ja mõttetu raiumine ilusat metsa ei loo. Raiumine on selline protsess, mis võib tekitada metsale suure kahju, aga õigeid võtteid kasutades aitab hoida ära haiguste leviku ja aitab metsal hoopis taastuda ja terveneda.

Mets on keeruline ökosüsteem ja mul on rõõm, et huvi selle ökosüsteemi vastu ning dialoog selle ümber meie ühiskonnas kasvab. Metsanduskoolis näeme õpilaste huvi kasvu juba mitmeid aastaid ning see kindlasti mõjub ka Eesti metsade tervisele ja elujõulisusele hästi, sest aina enam inimesi saavad tundma metsaelu. See, kes teab, kuidas metsaga läbi käia nii, et oleks hea nii inimesel kui ka metsal, ongi minu mõistes keskkonnast hooliv ja nö “roheline” inimene. Just see suhtumine on minu hinnangul muutumas praegu ülekaalukaks. Olid ajad, mil metsa vaadati kui ärivõimalust ja ressursi. Ilmselt mõned tegelased turul endiselt vaatavad metsa ainult ärivõimalusena, kuid õnneks jääb neid aina vähemaks. 90. aastatest  alates on meie suhtumine metsa oluliselt muutunud. Tänapäeval on eesmärk eelkõige metsa hoidmine, arendamine ja maksimaalne väärtustamine. See on samuti roheline mõtteviis, mis kasvatab meie ühiskonnas metsa väärtust.

Pille ja Olavi Udamid majandavad oma metsa juba rohkem kui 20 aastat. Mõlemad metsandusliku kõrgharidusega metsahoidjad teevad oma metsas kõiki töid ise – alates puude kasvama panemisest kuni kaasaegsemate metsa kasvatamise võtete proovimiseni.

Meie jaoks on metsa kasvatamine teadmisi ja kogemusi nõudev töö. Metsa me kasvatame seemnest ja neid käime ise oma metsas korjamas. Kasvatame ette taimi, istutame neid ise ja esimesed aastad hoiame neid istikuid eriti hoolikalt, et lõpuks sirguks terve ja tugev mets. Eriti imeline on see hetk, kui märkad, et noorendik kasvab nii jõuliseks, et saab edaspidi ilma meie abita hakkama.

Kuigi loodus on tsükliline ja seal on kõik pidevas muutuses, tunneme, et metsal ja loodusel on olemas oma sisemine kell, mille järgi ta elab. Mõni aasta on saagikam, mil loomad ja putukad saavad rohkelt süüa ning seejärel tulevad sageli paastuaastad, mis hoiavad teatud liikide arvukust sobivates piirides. Metsal on olemas omad rütmid, mida me vahel ei taipa, kuid püüame kogu aeg uurida ja õppida. Kuigi ilmad on tõesti viimastel aastatel olnud muutlikud, vaatame meie sellele pigem rahulikult, sest loodus on ka varem väljendanud ennast läbi suuremate muutuste, põudade ja tulekahjude ning see ei ole kindlasti vaid meie aja tunnus.

Muidugi on metsatulekahjude ja tormide poolt murtud metsi raske vaadata, kuid ka see on looduse uuenemise normaalne osa. Nii näiteks Californias on tulekahjud üsna tavapärane nähtus, seal on lausa olemas puuliigid, mille käbi ei avane enne, kui  on saanud tuld ja siit ka järeldus, et looduses kohanetakse oludega. Ka meil Eestis on uuendusraie pigem matkimas looduse isereguleerimise ja taastumise mehhanismi. Sageli on uuendamise väljenduseks samuti torm, tuli või kooreüraski rünnak. Ja mõnes mõttes on ka need raskemad hetked metsaelus vajalikud, sest nii saab mets kõige efektiivsemalt uueneda, peatades haigused ja kahjurid.

Samas muutuvad meie teadmised tugevate metsade kasvatamise kohta aastatega aina paremaks ja isegi taasiseseisvumise ajast on lähenemine metsa majandamisele oluliselt täienenud. Nii näiteks istutatakse Eesti metsadesse nüüd ühele hektarile arvestuslikult kuni kaks korda vähem istikuid selleks, et ka looduslikud taimed saaksid istutatud puude juurde tulla. Meie metsad on täna palju rikkamad ja seal kasvavad erinevad puuliigid. Kui varem võeti noores metsas enamasti kõik  lehtpuud okaspuude vahelt ära, siis nüüd  jäetakse metsa rohkem ka lehtpuid, sest mitmekesine mets on vastupidavam.

Tähtis on, et metsal oleks peremees. Vilja külvamine (põllu pidamine), puu lõikamine (metsa kasvatamine) ja katuse panek (maja või hoone ehitamine) on kõik peremehe tööd!

Pille ja Olavi Udam’itega on võimalik kokku saada 18. septembril metsatöötajate päeval,  mis toimub Järvamaal, Tõrvaaugus.  Ürituse raames saavad külalised õppida metsa hoidmise tarkusi ja saavad soovitusi, mida meeles pidada metsade hooldamisel. 

Pille Udam’iga aga on ilmselt paljud Lõuna – Eesti kooliõpilased (aga ka mõned lasteaia lapsed!) ka varem kokku saanud, sest Pille on korraldamas üle 10 aasta õpilaste jaoks metsa õpinguid ja ekskursioone. Oma tööd jätkab Pille ka edaspidi.

Kolmandat põlve metsaülema ja metsakasvataja Mart Eriku terve pere on oma elu sidunud metsaga. Metsamees Mardi jälgedes käivad ka tema poeg Ants ja tütar Liis. Võib öelda, et mitu Erikute põlvkonda on metsa hoidnud ja kasvatanud enam kui sajandi jooksul paljudes paikades üle Eestimaa.

Olen töötanud metsas ja metsaga 45 aastat. Täna haldab minu ettevõte Kinnistu OÜ 24 000 hektarit metsa- ja põllumaad pea kahel ja poolel tuhandel maatükil üle Eesti. Lisaks on mul hobiks kunsti kogumine. Uhkusega saan öelda, et kogust on teoseid valitud ka rahvusvahelistele näitustele.

Hea juhuse tõttu sain kaasa aidata eepilise filmi “Tõde ja õigus” loomisele – see on filmitud maadel, mida ise igapäevaselt haldan. Ilmselt pidi see just nii minema, sest filmis on käsitletud minule südamelähedased teemad – eesti loodus, eesti talud, maad ning metsad. Juba mitu aastat saavad huvilised ehedaid elamusi nii Läti piiri ääres Vastse-Roosa kandis asuvast Filmi-Vargamäe külastuskeskusest kui metsaradadelt. Nimelt korraldan sealkandis inimestele metsavaldkonna avastamiseks ja metsa eluringi tutvustamiseks põnevaid metsamatku.

Tavaliselt olen teinud metsamatku Filmi Vargamäe ümbruses olevates metsades, kus näeb metsa arengutsüklit raielangist kuni 130 aastase inimkäest puutumata metsani. Seekordse Metsarahva päeva raames tahan viia huvilisi aga Vihterpalu metsadesse, kus ma seitse aastat (1976–1983) metsaülemana töötasin.

* Kohapeal kõrvutame vanu kaarte ja aerofotosid praeguse metsa seisukorraga, tutvume paikadega, kus olen metsakultuure rajanud, omal ajal hooldusraieid teinud ning kuivenduskraave kaevanud.

* Püüame süveneda paljuräägitud mõistete sisusse: teeme endale selgeks, mis vahe on raadamisel ja uuendusraie mõistes lageraiel. Uurime oma silmaga järgi kui kole asi see monokultuurne kirutud „puupõld“ siis ikkagi on.

* Arutleme kliimamuutuste üle ja räägime sellest, kuidas kuusk ilmastikutingimustele reageerib. Seletame lahti sellised metsaga seotud mõisted nagu süsinikuvaru ning süsiniku sidumine.

* Teeme ekskursiooni põlendikku, kus 1982. aasta aprillikuus langes tuleroaks üle 300 hektari metsa. Maname selle toonase õuduse virtuaalselt silma ette. Tulekahjust endast ja selle kustutustöödest olen kirjutanud ka loo „Kuidas ma bensiiniga tulekahju kustutasin ja peaaegu kohtu alla sattusin“.

*Retke lõpetame soode keskel laiuva imekauni lumivalge liivaga Tänavjärve rannaäärsel RMK piknikuplatsil.

KOHTUME 18. septembril kell 11 Harju-Risti-Riguldi ja Vihterpalu tee ristis.
Kuna erinevate objektide vahemaad on pikad, siis sõidame ringi autodel.

Viienda põlvkonna metsakasvataja ja metsaühistu eestvedaja Aira Toss ootab Metsarahva päeva raames külla suuri ja väikseid metsakülalisi. Metsandusliku kõrghariduse ja 30-aastase metsa eest hoolitsemise kogemusega Aira on samuti Eesti ühe tuntuima metsadünastia esindaja, metsakasvataja  ja metsaomanike metsakonsulent.

Minu peres on metsanduses töötamine lausa traditsioon. Sidusime end metsaga veel tsaariajal, viis põlvkonda tagasi, mil meie metsad olid peamiselt mõisate omandis ja eestlased tegid pigem metsavahi tööd. Läbi aastate nägime metsanduses väga erinevaid aegu ja kui esimese vabariigi ajal olime juba saavutanud korra omal maal, siis minu vanemad on töötanud metsanduses nõukogude ajal, mil peamine tähelepanu ja energia olid suunatud riigimetsale. Minu pere praegune põlvkond võttis metsade eest hoolitsemise üle taasisesesvumise ajal – siis, kui saime jälle võimaluse hoolitseda enda metsa eest. Selle ajaga oleme metsa hoidmises näinud suuri muutusi nii tehnoloogilises kui ka hariduse mõttes.

Võrreldes nõukogude ajaga on Eesti metsade kvaliteet eriti tõusnud just erametsades, sest kui riigimetsa on läbi aastate hoitud ja hooldatud, siis erametsad olid mõnes mõttes lihtsalt seisma jäänud ja see mõjus ka nende kvaliteedile.  Julgen öelda, et metsakasvataja elu oli selle ajani pigem sarnane põlvkondadetaguse rütmiga kui tänapäeva ühiskonna elustiiliga, sest meie lähtume oma töös looduse tsüklitest, aastaaegadest ja ilmast. Kaasaegne kõrgtehnoloogiast tingitud elurütm mõjutab metsas toimetamist vähe.

Mets muutub kogu aeg, ta muutus minu lapsepõlve ajal ja jätkab muutmist ka praegu. Julgen öelda, et praegused ilmaolud mõjuvad metsale üldiselt hästi. Viimased veidi soojemad ja sageli ka niiskemad ilmad soodustavad metsade kasvamist, kuid muidugi kaasnevad sellega ka ohud. Selletõttu on ajas kasvamas ka metsahoidjate roll, sest just meie peame tegema rohkem tööd ja koguma teadmisi selleks, et haigustele, kahjuritele, tulele ja tormidele vastu hakata.

Metsarahva päeval räägin Hiiumaa tugevatest metsadest ja sellest kuidas oleme neid kasvatanud ja mida saame koos teha, et meie imeilus saar ja selle metsad oleksid ka edaspidi terved ja tugevad.

Aira võtab Metsarahva päeval külalisi vastu Hiiumaal, Soera Talumuuseumi juures ja teeb metsandusliku väliõppeklassi, mis on eriti sobilik väikelastega peredele. Ekskursiooni ajal läbitakse koos alla kilomeetri ja seega distants on sobilik ka kõige väiksematele metsahuvilistele.