Septembri kolmas laupäev on läbi aastate olnud metsahoidjate tööle pühendatud päev, mil teist aastat järjest korraldame Metsarahvapäeva. Sel päeval ühendab kogu metsarahvas jõud, et jagada eestimaalastele ainulaadset metsaelamust.
Üheskoos tuntud metsarahvaga – teadlaste, metsakasvatajate ja matkajatega – jagasime 17. septembril metsatarkust ja saime koos kuhjaga metsaelamusi. Üritust korraldas Eesti Metsaselts ja toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK). Uute metsakohtumisteni järgmisel aastal!
Metsarahvapäev on üle-eestiline üritustesari, mille eesmärgiks on tutvustada Eesti elanikele metsaelu ning metsaga seotud tegevusi ja ettevõtteid. Päev on loodud neile, kes soovivad teada rohkem Eesti metsast ja selle hoidmisest. Päeva jooksul on võimalik tutvuda metsanduse erinevate tegevuste ja valdkondadega.
Metsarahvapäeval ootavad endale huvilisi külla Eesti kogenumad metsamehed ja metsaühistud, jahimehed ja metsandust õpetavad koolid, s.h Eesti Maaülikool ja Luua Metsanduskool. Lisaks jagab tarkusi metsas toimetamiseks Eesti Kaitseliit.
Tutvu Eesti ilusate ja hoolitsetud metsadega, osale metsaretkedel, külasta ägedamaid puidutööstuseid ning õpi koos metsateadlaste ja metsahoidjatega tundma metsa eluringi.
Tegevusi leidub igas Eesti maakonnas nii maal kui ka linnade lähedal. Valikus on programme peredele ja ka sügavama huviga täiskasvanutele. Päeva jooksul on võimalus omandada tarkusi metsas hakkama saamisest, metsa hoidmisest, puidu väärindamisest ning Eesti metsa loodusest ja ajaloost.
Käesoleval aastal toimub Metsarahvapäev teist korda ja loodame sellest luua iga-aastase traditsiooni.
Metsarahvapäeva elluviimist toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Tutvu ürituse kaardiga ja pane kokku enda päev metsas ja registreeri! (programm koostamisel)
Oleme koostanud Metsarahvapäeva sündmuste programmi ja kaart on täienenud ägedate metsaelamustega. Kavas on retked, matkad, ellujäämise ja kokkamise programmid.
Sobiva ringkäigu leidmiseks vajuta vastava maakonna peale.
Metsaentusiast ja naiskodukaitsja Kristlin Kõrgesaar seisab Harku Terviseraja idaparklas, ühepäevaseks matkaks vajaminev seljakott õlal, pikad tumedad spordiriided seljas ja Kaitseliidu roheline nokamüts peas. Võtame koos ette väikese jalutuskäigu looduse radadel, et teada saada, milliseid metsas toimetuleku nippe jagab loendamatul hulgal puude keskel öid veetnud ja ellujäämislaagreid läbinud naine.
Mida võiks metsa matkale kaasa võtta?
Matkale minnes tasub järgida kuldreeglit – “Kaasa ainult kõige olulisem!”. Naiskodukaitsja sõnul peab oskama kasutada kõiki asju, mis seljakotti kaasa võtta. “Niisama pole mõtet asju kaasa tassida,” rõhutab Kõrgesaar.
Isetehtud ellujäämiskarp
Väike ellujäämiskarp aitab hädast välja rohkem, kui esialgu paistab. Metallkarbis peaks olema kõik, et metsas öö edukalt veeta ja nagu ka nimi ütleb – ellu jääda. Matkapoodidest saab ühe sellise endale soetada 15–20 euro eest. Kuid matkaentusiast Kõrgesaar on enda vajaduste järgi ise ühe ellujäämiskarbi kokku pannud.
Mida leiab metsamatkaja ellujäämiskarbist?
Tühi kõht on parim kokk
Terviserajal jalutades jäävad teepervele väikesed metsmaasikad, mõned söögiseened. Eemal on näha kuuse- ja männiokkaid. “Nendest ma teen tavaliselt ilusat roosakat teed. Täielik gurmee on veel siis, kui leiad kuskilt vaarikaoksi sinna sisse,” räägib Kõrgesaar.
Naine osutab kolmelehelisele hapukale taimele – jänesekapsale. Seda tasub tema sõnul üles noppida, kuna see sisaldab palju C vitamiini. Seega, märka metsaande! Pista põske ja tasku seda, mille puhul oled kindel, et need on söödavad.
Ainult seentest-marjadest-taimedest aga ei piisa. Metsas pikemalt olles on vaja süüa vähemalt kord päevas sooja täitvamat sööki. Esimeses ellujäämislaagris käis Kõrgesaar kuueteist aastaselt. “Toona ei saanud süüagi kaasa. Pidime orienteeruma 15km, et leida elus kana ja 10 kilo vilja ning sellest ise süüa tegema,” meenutab väljakutseid armastav naine katsumusi, mille sarnaseid enam tänapäeval laagrites ei läbita.
Ise metsamatkale minnes on asi veidi lihtsam. Kaasa võiks võtta kuivtoidupakke, mida saab tellida internetist, osta matka- või tavalisest toidupoest. Toidupakile priimusel või lõkkel keema aetud vett peale kallates saab meie tänase teejuhi sõnul kõhu korralikult täis.
Kaerahelbed hommikupudru jaoks samuti lihtne viis, kuidas nälga peletada. Ka puljongikuubikud on head, sest annavad energiat ja soolasid. “Kindlasti võiksid käeulatuses olla erinevad snäkid, kommid, šokolaad või halvaa,” rõhutab Kõrgesaar.
Nipid, mida joogivee kohta teadma peaksid
Metsa minnes peaks kindlasti suurema veepudeli kaasa võtma. “Mina joon ka juba kodus enne metsa minekut vett nii öelda ette,” ütleb Kõrgesaar. Naise sõnul võiks talvel termosega kaasa võtta ka kuuma vett, mis annaks sooja. Kuumal suvepäeval võib jäise vee järele janu olla suur, kuid väga külma vett ei tasuks tarbida. “Keha kulutab siis mõttetult energiat, et vett soojendada,” selgitab Kõrgesaar.
Vee keetmiseks on kõige parem metall, kasvõi näiteks ellujäämiskarp ise. Kõrgesaare kui kogenud matkaja sõnul saab tegelikult ka plastikpudeliga vett keeta. “Paned korgita veepudeli lõkke äärde, süte peale ja vesi läheb ilusti keema,” selgitab ta. “Seal, kus on vesi, pudel kortsu ei tõmba. Seega, pudel peaks vett täis olema.”
Mõni kord metsas mütates ei pruugi arugi saada, kui tekib janu, hiljem veepuudus. Seetõttu on oluline jälgida vee tarbimist. “Kui keegi matkalistest joob, siis joovad ka kõik teised,” toob Kõrgesaar välja hea nipi, mida oma matkagrupiga praktiseerida.
Kuidas vett filtreerida?
Kõrgesaare sõnul tasub Eesti metsades vett juua, kui see voolab – näiteks ojakeses, jões. Kui aga lähiümbruses on veekogu, mille vett peaks silmanähtavalt puhastama, saab seda käepäraste vahenditega metsas hõlpsasti teha. Vaja on vaid puhast särki ja kahte plastpudelit.
Mets on vaese mehe kasukas – kuidas ja kuhu teha onn?
Kui metsa minnes ei raatsi telki kaasa võtta või lageda taeva all ööbimine tuleb üllatusena, aitab mets öö mõnusalt üle elada. Omale onni ehitamiseks läheb vaja head ehitusmaterjali, aega ja praktiseerimist. Katusealuse ehitamise aeg oleneb ilmast ja oskustest. Seega tuleks algajal hakata onni ehitama mitu tundi enne pimedaks minekut.
Ööbimiskoha otsimisel võiks Kõrgesaare soovitusel jälgida seda, et puud varjaks onni vihma ja tuule eest ning et jahedamal ajal paistaks hommikupäike onnile peale ja soojendaks seda.
Kõrgesaar on teinud metsas väga palju erinevaid varjualuseid. Tema kogemuse põhjal on hea ehitada oma pesa puu najale, mis on juba looduslikult viltu. Aga väga kenasti saab katuse teha ka kahe puu vahele kuuseokstest, kasutades traati kinnituseks. Tihedalt okste, lehepuru ja samblaga täidetud onn hoiab soojust hästi. Lisa soojusallikaks võiks onni ette teha ohutusse kaugusesse lõkkeaseme.
Magamisase ei tohiks olla maapinnal. Kõrgesaare sõnul on 15–20cm paksune kuuse- või männiokstest madrats piisav. “Seal on päriselt väga pehme ja mõnus magada,” kinnitab ta ning lisab, et varjualune võiks olla siiski enda suurune, sest nii hoiab see paremini soojust.
Kartulikrõpsud ja kiirnuudlid lõkkematerjaliks?
“RMK lõkkekohti on meil nii palju, mistõttu on Eestis väga mugav matkata,” ütleb Kõrgesaar. Lõkke tegemise meetodeid on palju. Kõrgesaar demonstreerib terviserajal, millega lõket teha. “Kõige kergemini saab tuld teha vatitupsu peal,” selgitab ta ja tõmbab samal ajal tulepulka. Kui sädemeid lendab ja tuli on juba püsti, paneb ta tulle kartulikrõpse ja kiirnuudleid. “Need on rasvased ja kuivad, seega väga head põlemiseks,” ütleb ta.
Leeki saab süüdata ka tampooniga ja kasetohuga ning alkoholi sisaldava desinfitseeriva lapiga, kuid viimase variandiga peab olema ettevaatlik, sest selle leek on nähtamatu. Ohutust silmas pidades tasuks ise tehtud tuleaseme ümber ka kive panna, et leek edasi ei leviks.
Mida teha, kui tagasiteed ei leia?
Naiskodukaitsja Kõrgesaar, kes aitab ka vabatahtlikuna kadunud inimesi otsida, soovitab:
“Eestis on palju metsateid tänu millele on üsna keeruline metsas tegelikult ära eksida,” ütleb Kõrgesaar. Siiski soovitab ta minna matkale igaks juhuks kellegi kogenenumaga koos, kahe-kolmekesi.
Kindlasti tasuks lähedastele teada anda, kuhu lähed ja mis ajal tagasi plaanid tulla. Telefonisse võiks alla laadida ka sportimiseks mõeldud mobiilirakenduse, mis salvestab teekonda. “Kui ma lähen kuskile matkale, siis minu teekonda näevad näiteks abikaasa ja kaks sõbrannat”, ütleb Kõrgesaar.
Kristi Nigul on metsanduse doktorant, kelle töö ja elu on metsa ning metsandusega tihedalt seotud. Ta on tõeline Hunt Kriimsilm, kes kannab hoolt välisinvestorite siinsete investeeringute eest, räägib hea meelega metsast ja metsandusest ning jagab selles vallas oma teadmisi ka teistega. Lisaks räägib ta viit võõrkeelt ja naudib varahommikul metsas jooksmist. “Kuni mu aju saab tööd ja mul igav ei hakka, seni on kõik hästi,” ütleb Nigul.
Maast madalast metsaga sõber
Lapsena veetis Nigul enamik suvesid vanavanemate juures maal, kus koos veedeti palju aega looduses. Ta jalutas vanaisaga metsas ning vaatas, kuidas taat metsa tegi ja aitas isegi puid lõhkuda. Just sealt sai alguse noore armastus metsa vastu.
Reaalained panid Niguli silmad koolipingis särama. “Kunstitunnis piinlesin täiega, ma olin nii hädas, kuigi mu suguvõsas on kunstnikke. Aga kui läksin keemia või matemaatika tundi, olin jumala õnnelik,” räägib Nigul. Kuna reaalained talle sobisid, tahtis ta saada geenitehnoloogiks. Kuid selle ameti puhul oleks naise jaoks sotsiaalsest suhtlusest puudu jäänud. “Siis oleksin pidanud üksi laboris olema ja teadust tegema, mis mulle ei sobi. Ma olen nii sotsiaalne, mulle meeldib suhelda ja oma teadmisi teistele edasi anda,” ütleb Nigul. Nii suunduski ta Eesti Maaülikooli loodusvarade kasutamise ja kaitse erialale. Bakalaureus andis talle aimduse, mida ta edaspidi õppida soovib ja magister kinnitas, et just metsandus on see, millega ta tahab tegeleda ka doktorantuuris.
Mitmeid kuid Järvselja ürgmetsas puid mõõdistades
Doktoritöö andmestiku kogumise jaoks veetis Nigul mitmeid kuid Järvselja ürgmetsa mõõdistades. ForestPro laseri abiga mõõtis ta elusad puud, seisvad surnud puud ja tüükad ning lamapuud. Igale puule omistas Nigul koordinaadid, määras puuliigi, kõrguse, diameetri ja palju muud. Kasutades antud andmestikku on valmimas peatselt doktoritöö, mille Nigul loodab kaitsta lähimas tulevikus.
Kuna üks Niguli juhendajatest on pärit Ameerika Ühendriikidest, andis see naisele võimaluse elada, õppida ning koguda kogemusi ja teadmisi Ameerika metsandusest ka Minnesota osariigis.
“Kõigil, kellel vähegi tahtmist ja huvi, minge doktorantuuri edasi,” soovitab Nigul, kelle sõnul sealt saadavad teadmised, kogemused, tutvused avardavad maailmapilti ja analüüsivõimet ning annavad julgust võtta ette suuremaid seiku.
Metsandus ei ole vaid meeste ala
“Paljudel metsandust puudutavatel üritustel, kus ma aastaid tagasi käisin, olingi tavaliselt ainus naine või üks vähestest,” ütleb Nigul ja tõdeb, et metsandus näib tõesti üpris maskuliinse alana. Kuid naise sõnul hakkab see kuvand õnneks kaduma, sest tegelikult on nüüd üha rohkem naisi, kes töötavad metsanduses ja tulevad seda õppima ning saavad hästi hakkama. “Kui vaadata kasvõi raiesporti, siis ka sellest alast on naised tasapisi osa hakanud võtma,” räägib Nigul. Ka teda ennast huvitab raiesport ja ta on mõelnud sellega tegelema hakata. “Ainuke asi, mis takistab minu osavõttu on ajapuudus – igapäevatöö ja doktoritöö võtavad isegi nädalavahetused enda alla,” ütleb Nigul, kuid lisab, et kodus teeb ta saega ikka mõnikord tööd või lõhub kirvega puid.
Metsanduse tutvustamine
Metsanduse tutvustamine on Niguli jaoks väga oluline. Näiteks harib ta lasteaia lapsi metsa istutamise näol – ta on aastaid nendega kevadeti metsas käinud kuuseistikuid istutamas. “Mina muudkui kaevasin auke kuuseistikutele, neid oli umbes 600, ning lapsed istutasid suurima heameelega. See puhas rõõm, mida ma laste silmist näen, motiveerib mind seda kõike tegema,” räägib Nigul, kelle sõnul on oluline lapsed varakult loodusega tuttavaks teha. “Mine tea, ehk saab lapsest järgmine tubli metsamees- või naine,” ütleb Nigul.
Sama oluline on ka täiskasvanute teadlikkuse tõstmine metsanduse teemadel ja metsaomanike harimine ning kaasamine metsandust puudutavatesse teemadesse. “Viimase paari kuu jooksul olen kuulnud metsanduse vallas jutte, mis kahjuks näitavad, et inimesed on jäänud loodusest väga kaugeks,” tõdeb Nigul ja lisab, et näiteks teadmised, kust saab teatud marju ja milline puu on hea palgipuu jm, on hakanud kaduma. Ka täiskasvanutega võib minna niisama metsa jalutama-uudistama. Nigul on lisaks lastele käinud ka täiskasvanutega istutamas ja jaganud laadal kuuseistikuid, et inimesed need ise mulda paneksid. “Kõik see aitab kaasa loodushuvi tõstmisele,” ütleb ta.
Nii lastel kui täiskasvanutel aitab looduse ja metsaga rohkem sinasõbraks saada Metsarahva päev. See üks Eesti suurimaid üritustesarju toimub 17. septembril üle Eesti erinevates metsades, tööstustes ja matkaradadel. Kristi Nigul ootab kõiki huvilisi Raplamaale, Mukri lõkkeplatsi juurde, et üheskoos rääkida matkamisest, teha põnevaid viktoriine ja nautida Maitseleamuse Koja tehtud maitsvaid roogasid.
Kiire suveaeg saab mööda ning kodugurmaanid kolivad ennast grillilt vaikselt pliidile ja ahju. Sügisega saab alguse kuninglik jahihooaeg, kus metsast võib hankida kõiki söödavaid loomi ja linde. Maitseentusistidele, kes soovivad esimest korda ulukilihaga kokkamist proovida, jagab nõuandeid ulikiroogadele spetsialiseeruv Kerlin Ledis.
Miks ulukiliha?
Aina enam eestlasi eelistavad ulukiliha, sest see on puhas, maitsev ning kodumaine. Liha tarbimisel on suureks märksõnaks tõusmas ka raiskamise vähendamine ehk tähelepanu pööramine sellele, et kõik tooraine saaks kasutatud. Liha puhul tähendab see n-ö toiduvalmistamist „ninast sabani“.
Samuti peetakse metsast hangitud ulukiliha paremaks poelettidel pakutavast, sest oluliseks väärtuseks on ka tooraine vähesem töötlemine ja lisaainetevaesemad maitseained. Erinevalt kodustes tingimustes kasvatatud loomadest ei ole metsloomaliha ka stressis, mis hõlbustab maitsva toidu valmistamist.
Alustame algusest: kust liha saada?
Et poes müüakse ulukiliha teadupoolest vähe, saab väärtuslikku liha endale kõige paremini hankida jahikäikudelt. Enesestmõistetavalt ei ole aga kõik selles valdkonnas tegijad, mis tähendab, et piisab ka mõne jahimehe tundmisest, sest liha jagamine tuttavatele on täiesti tavapärane. Samuti kingitakse liha ka maaomanikele, kes ise küll jahimehed pole, ent lubavad oma maal jahti pidada.
Jahil saab ka püssi käes hoidmata abiks käia. Näiteks jagatakse korralikud portsjonid alati välja ka ajujahi liikmetele, kes tegelevad loomade suunamisega. Lisaks maitsvale boonusele on hirvede ja põtrade ajujahid ka seltskonna mõttes kõige ägedamad ning annavad ainulaadse kogemuse neile, kes jahindusega kokku ei puutu.
Kui vajalikud tutvused puuduvad, saab lihahuvilisele osaks ikkagi poodi sammumise rõõm.
Millisest lihast alustada?
Ka kodukulinaaria keskendub aina enam viisidele, kuidas metsaloomade liha otsast lõpuni maitsvalt ära kasutada. Neile, kes põdramokkade või kopra saba valmistamise kunsti veel ei evi, jagab kokkamisrõõmu ka lihtsamate roogadega.
Kõige lihtsam on alustada metsseaga, mida saab võrrelda liha jaotustükkidelt koduseaga. Aga kuna tegemist on siiski metsloomaga, vajab ta teistsugust, pigem tugevamat maitsestamist. Kui täoselt ei tea, millist tükki milliseks toiduks kasutada, tuleb appi liha hautamine. Nii saab õigel töötlusel pehmeks iga tüki. Oluline on liha korralikult puhastada, sobivateks tükkideks lõigata, kergelt pannil pruunistada ning haudepotti pista. Pisema looma puhul (näitkes põrsa puhul), on mõnus potti pista terve kints.
KAUA KÜPSENUD PÕRSAS
Mis saaks maitseda paremini kui tunde heades maitsetes küpsenud kondiga metsseapõrsa liha. Just seesama, mille oled ise läbi paksu lumekihi rassides metsast välja tassinud ja endale sobivateks tükkideks lõiganud. Ja lisandiks? Ei miskit, kahvel sisse ja sööma. See lihtsalt sulab suus.
Purusta küüslauk ja hõõru liha sellega tugevalt kokku. Määri liha tsillikastmega ja siis vala üle sojakastmega. Kata ahjuvorm kaane või fooliumiga. Pane paariks minutiks 200 C ahju, keera kuumus 150 C peale ja küpseta aeg-ajalt vedelikuga üle valades 5-6 tundi. Valmis liha laguneb kahvliga tõmmates mõnusalt kondi küljest.
Põder on Eesti metsade kõige suurem loom, kelle mitmekülgne liha võib pakkuda väljakutseid kogenud kokale, aga ka vajalikku käeproovi alles alustajale. Kui sul peaks olema õnne ja elu kingib sulle tükikese põdra välisfileed, on igati sobilik sellest valmistada mõnusaid põdrafileerulle.
PÕDRALIHARULLID
Täitmine ja rulli keeramine muudab põdraliha eriti mahlaseks. Suitsune peekon ja mõnusalt sulav mozzarella sobivad välisfilee täitmiseks imekenasti. Tulemus jääb maitsev nii soojana kastmega süües kui külmal laual viiludena.
Aseta lihatükid lauale ja lõika mõlemad piki kiude lahti. Nii saad suured ja laiad lihatükid.
Maitsesta soola ja pipraga ning kata peekoniviilude, viilutatud mozzarella ja hakitud peterselliga. Rulli liha tugevalt kokku ja kinnita vajadusel tikkude abil. Pruunista kuumal
pannil õlis kõikidest külgedest ja aseta väiksesse ahjuvormi. Kalla pannile kuum vesi ja keeda pannile jäänud hea lihakraam lahti. Lisa puljongikuubik ja keeda, kuni see on lahustunud. Kalla puljong liha juurde ja küpseta kaane või fooliumi all 170 C ahjus kuni 1 tund, vahepeal liha leemega kastes.
Ning et kõik saaks kasutatud, nagu lubatud, peavad metslooma kontidest väga lugu metsas tööd teinud ja loomad küttide ette ajanud jahikoerad.
Kuidas liha talveks hoida?
Liha talveks sisse enam vanamoeliselt ei soolata, vaid enamikel jahimeestel on tänaseks olemas vaakumpakendajad. Liha säilitatakse seega vaakumis ja sügavkülmas. Kõik, mis säilitamisele ei kuulu, läheb maitsvaks hakklihaks.
Loomulikult on ka kodused vorstid ja konservid liha hõlp säilitamise viis, kuid aina enam kerkivad esile lihatööstused, kes valmistavad lihast sügavkülmutatavaid pooltooteid: frikadelle, kotlette, toorvorste ning isegi pelmeene. Tootearendusega näevad vaeva nii suur-kui väiketööstused. Ikka selleks, et jahimehed oma kütitud liha nende juurde viiksid. Võimalusel viiakse liha väiketööstusesse, sest nendelt saab tagasi just enda viidud lihast valmistatud tooted. Suutööstuste puhul saadakse lihtsalt võimalus pakutud vääringus tooteid endale soetada.
2005 aastal loodud pärandkultuuri andmestiku raames on tänaseks kokku kaardistatud üle 40 000 objekti. Info ja asukohad on kogutud kohalike abiga ning oleme uhked, et andmestikku on oma mälestuste ja teadmistega panustanud nii mitmete põlvkondade inimesed. Usun, et kohalik inimene on pärandkultuuri puhul kõige olulisem teadmisteallikas.
Pärandkultuurina mõistame üldisemalt inimtegevuse jälgi maastikus. Maastik talletab kõik märgid – Eesti asub alaliselt piirkonnas, kus maa kasvab metsa, kui temaga ei tegeleta. Nii leiame Eesti metsadest täna mitmete varasemate sajandite jagu paiku ja lugusid. Meie maastik on nagu kihiline kook – sügavamatest kihistustest võib leida muistseid asulakohti, hilisematest mahajäänud talukohti, vanu teeradu, märke meie esivanemate eluoludest. Erinevalt muinsuskaitsest on pärandkultuuri objektide hoid maaomaniku vabatahtlik tegevus ja kindlasti soosib seda nende paikade ajaloo parem tundmine.
Ka meie tänastest tegemistest jäävad meie kodukoha maastikele maha jäljed, mille tulevased põlvkonnad leida võivad ja nii meie teid, lugusid ja tegemisi avastada. Üheltpoolt on pärandkultuuri näol tegemist reaalsete objektidega, teiseltpoolt on igal objektil oma lugu – igast talukohast on keegi pärit, keegi on seal sündinud, elanud, igal inimesel on oma elu ja elulugu. Ja pärandkultuuri lood mõjuvad veelgi sügavamalt, kui saame neid rääkida nende tekkepaikades. Sellega loob pärandkultuuri andmestik, koos lugude ja kogu vajaliku infoga, palju väärtust.
Pärandkultuur on läbi oma jutustava ja ajaloolise loomuse ühendav – kokku kogutud info ja teadmised võivad olla siduvaks lüliks uute ja vanade omanike vahel, tuua taas kokku maailmasõja järel lahku löödud perede lood ning olla ühendavaks sümboliks tervele Eestile.
Lisaks panustab pärandkultuur meie maastike igakülgsesse mitmekesisusse – arvan, et iga koosluse tugevus on mitmekesisus. Erinevad pärandkultuuri objektid rikastavad meie maastikke, nii ilu kui elurikkuse poolest. Vanade talukohtade viljapuud ja marjapõõsad annavad toidulisa lindudele, vanad kiviaiad on heaks kasvukohaks haruldastele sammaldele ja samblikele. Ja mitte ainult ei rikasta pärandkultuur meie loodust, vaid teeb mitmekesisemaks ka meie hingelist olemist, kultuuri ja identiteeti. Teades oma kodutalu kunagiste omanike lugu, ei olda ehk tulevikus nii altid seda jätma – nii loob pärandkultuur erinevate Eesti paikade ümber ka tugevama paigavaimu.
Julgustan kõiki avastama meie kauneid metsi ja maastikke. Eksimist kartma ei pea – tänapäeval on meil taskus tubli ja tragi abimees, kes nii raja kui põnevamad avastamistväärt paigad ette võib näidata. Pärandkultuuri andmebaas Maa-Ameti Geoportaalis on vaid mõne kliki kaugusel ning iga inimene saab vastavalt oma huvidele või tundmusele kokku panna just endale sobiva tee – metsades saab nii avastada näiteks kunagisi postmaanteid, vaprate metsavendade radu, vanu mälestuskivisid ja looduslikke pühapaiku ning palju muud, kuid miks mitte ka omaenda koduümbrust ja perelugu, mis ehk ajapikku unustusse on vajunud. On oluline jääda seotuks pärandkultuuriga, sest nii Eestimaa olemust avastades võime saada palju teistsugusema ja rikkalikuma vaate. Pärandkultuuur on ainulaadne viis jääda seotuks meie kodumaa kunagiste inimeste ja ajalooga, tehes seda samas põneval ning avastamisrõõmuga täidetud viisil.
17. septembril traditsioonilisel metsahoidjate tööle pühendatud päeval korraldab Jürgen kõigile huvilistele ringkäigu Paralepa metsas, mille merepoolne osa on populaarne puhkemets, kuid sisemaa pool jäävad natukene varjatumaks Paralepa põnevamad pärlid, mis pakuvad avastamisrõõmu kohalikelegi. Üle-eestilise Metsarahvapäeva kõikvõimalike üritustega on võimalik tutvuda ürituse kodulehel.
Pille Udam on metsandusliku kõrgharidusega metsakasvataja, kes on üle kümne aasta Järvamaa ning Viljandimaa metsades lastele õppekäike korraldanud.
Tänapäevased lapsed on targad. Loodusharidusele on viimastel aastatel palju tähelepanu pööratud ja meie lapsed on sellest palju võitnud. Algteadmisi metsas käimise kohta ei ole enam suurt vajadust üle korrata. Ja kuigi lastel on palju teoreetilisi teadmisi metsade kohta, ei ole kogemuste ja oskuste hulk aastate jooksul suurt kasvu läbi teinud. On oluline tagada, et meie lapsed oleksid metsaga nii praegu kui ka tulevikus sina peal.
Metsas käimine on lapsele võimalus iseend tundma õppida. Metsakeskkond rikastab – katsetades ja avastades saab lapsele selgemaks tema loomus. Tähtis on, et iga laps saaks aru, mis talle metsas meeldib ja mis täpsemalt sobib. Kuigi täna leidub palju vahvaid üritusi ja retki metsadesse eri Eesti nurkades, on metsa avastamisel suur roll ka perel – pereringis saab laps vabamalt metsas ringi uidata ja katsetada ning ei pea olema kinni vaid ühes kindlas matkamarsruudis.
Metsade avastamine, nii iseseisvalt või perega kui koolikaaslaste või teiste retkeliste seltsis, aitab luua ka vajaliku seose teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste vahel. Näiteks, kui lapsed on koolis äsja õppinud sambla kohta, siis on hea neile tutvustada, mida sellega saab teha – nii tekib vajalik sild teooria ja praktika vahel. Koolihariduse toetamine metsas uute oskuste õppimise läbi mitmekesistab meie laste teadmistepagasit ning teeb ka õppimise lõbusamaks.
Lisaks on tähtis, et lapsed saaksid metsa uurida lähtudes oma huvidest. Kui mõnele võivad huvi pakkuda metsades toimetavad pisielukad, siis teisele võivad nad hoopis hirmu nahka ajada. Ja kui mõni noor käib metsas ringi pilk taevasse suunatud ja kõrvad kikkis, et avastada Eestis pesitsevaid linnuliike, on mõnel teisel silmi ainult maal elavate lugematute taimeliikide jaoks. Iga laps on erinev ja seega tuleb ka metsa minnes lähtuda tema huvidest. Keerulisem on see suuremate gruppidega ekskursioonide puhul, siin on jällegi tähtis, et pere toetaks last nii metsa viimise kui talle huvipakkuva raja loomisega. Vajadusel tuleb looduse avastamist alustada väikeste sammudega, selleks sobivad linnapargid, loodusmuuseumid, orienteerumised või ka näiteks sportlikud üritused.
Usun, et loodusretked on omamoodi inimeseks olemise õpetus. Avastades meie mitmekesiseid Eesti metsi õpime jääma inimeseks igal pool, olenemata sellest, kas veedame oma päevad koolipingis, mänguplatsil või hoopis linnamüra keskel. Oluline on, et lapsed tunneksid end meie looduses ja metsades võimalikult mugavalt ja julgeksid õppida, avastada ja uurida. Toetades ja julgustades lapsi metsa uurima ja temaga sõbraks saama, saame olla kindlad, et nad kogevad inimelu erinevaid ja üliolulisi tahke.
Raiesportlane, jahinaine ning metsasõber Karina Riive on terve oma täiskasvanuelu loodusega ümbritsetud. Kuigi mitte igaühele palgatööks, on mets miski, mis naise sõnul kõigile midagi pakub.
Veetnud gümnaasiumijärgse vaba-aasta Ameerikas lapsehoidjana, astus Karina Eesti Maaülikooli ja pole pärast seda tagasi vaadanud. Sel sügisel alustab ta samas ülikoolis magistriõpinguid. Kahe kraadi vahele jääb aga aastate kaupa rohkelt elamusi ja mälestusi.
Armastus metsa ja metsas tegutsemise vastu ei ole Karinas tekkinud üleöö. Naise sõnul on see olnud kiindumusprotsess, mille kõiki tahke alguses avastada polegi võimalik. Vahepealsetel aastatel õppis Karina Luua Metsanduskoolis metsuri erialal, kust sai ka raietöölise kutsetunnistuse. “Mäletan, kuidas ma Luua Metsanduskoolis alustades isegi mootorsaagi käima tõmmata ei julgenud. Olin kindel, et sinna ka mu sõrmed jäävad,” meenutab lõbuga tänaseks edukas raiesportlane, kes paneb Eesti meistrivõistlustel higistama ka osavaimad saemehed.
Kui argitööna tegutseb Karina metsandusega distantsilt kontoriruumis, pakub suurimat käegakatsutavat rahuldust talle oma metsas toimetamine. “Pole midagi ilusamat, kui enda töö tulemust näha kahe-kolme aasta möödudes. Kuidas sinu poolt valitud puuliigid pärast valgustusraiet sirguvad. Metsas toimub puude vahel pidev konkurents valguse- ja toitainete pärast. Näha, et sa tegid kasvukohatüüpi ja looduslikke olusid arvestades õige valiku, on midagi tõsiselt ilusat,” kirjeldab Riive pingutuste edu oma metsatukas. Kuid ka mujale satub ta tihti ajaviiteks uitama.
“Nädalavahetuseti leiab mind enamjaolt metsast. Minu puhul on see parim viis ennast maandada. Mõni käib kontserdilrestoranis või teatris, mina aga olen avastanud, et parim viis on puhata metsaradadel, kus käin peamiselt koeraga jalutamas või jahil,” iseloomustab Riive oma puhkepäevi ja lisab, et tal ei ole kordagi metsas igav hakanud, sest ka samas kohas matkates muutub mets igapäevaselt, lisaks alati ootusärevus metsaasukatega kohtumise ees. “Tavainimesele tundub, et Eestis on kolme sorti metsa: raielank, võsa ja ürgmets. Tegelikult ei salli loodus tühja kohta ja isegi raielangil on tohutult elurikkust. Võsa koosneb erinevatest puuliikidest, mida metsandust õppinud inimene oskab vilunult määrata ning kus metsakasvatuslikke töid tehes saab alguse panna uuele metsapõlvele. Ürgmets meil praktiliselt puudub, sest Eesti metsasid on igal arenguetapil majandatud. ”
“Mulle tundub, et keskmine inimene teab metsa ja seal kasvavat pigem vähe. Ma isegi olen inimestele metsas käies näidanud, milline on kanarbik, milline on mustikas, milline pohl. Rääkimata erinevate puuliikide eristamisest,” räägib Riive.
“Inimesed iseenesest tahavad looduses käia ja seal viibida. Aga kui nende meeliskohas viiakse läbi metsatöid, ollakse justkui solvunud. Metsatööd matkivad looduses toimuvaid protsesse ning metsakasvatuslikud tööd kiirendavad kasvavate puude arengut. Metsaomanikule on suurim rõõm, kui ta mets on elujõuline. Metsatöid ei tehta eesmärgil, et metsa tohutult muuta, vaid ikka, et kasutada ära looduslikku potentsiaali ning lasta kõige paremini sobivatel puuliikidel kasvada ning mis salata, üks hetk ka tulu teenida. a Ka kaitsealad ja matkarajad on inimese poolt kujundatud aastakümnendite vältel, aga seda ei taheta tunnistada,” selgitab naine.
Inimestele, kes alles soovivad loodusega sinasõbraks saada, soovitab Riive kuskilt alustada keskendudes meelis metsateemale. “Eesti loodus on nii eriilmeline ning võimalusi sellega tutvumiseks on lugematult. Meil on matkajad, korilased, jahimehed, ornitoloogid, erinevate taime- ja loomaliikide uurijad ja mida kõike veel,” loetleb Karina.
“Kõige lihtsam on loodusega tutvust teha alustadades RMK loodusradadel. Ka loodusretkejuhiga on huvitav metsas käia, sest nemad oskavad rohkemat välja tuua, kui metsa ühekordsed külastajad märgata oskaks. Aga loomulikult peab kannatust varuma, et metsa lugu enda ees kangastumas näha. Metsas märkab palju siis, kui käia ringi vaikselt,” julgustab kogenud metsasõber kõiki oma kodudest kasvõi korra kuus loodusesse minema.
“Elu algab siis, kui sa suudad diivanilt üles tõusta. Lihtne on vaadata National Geographic’ut ja kurta, et elus ei toimu midagi,” naerab Riive, kellele on ootamatult sülle hüpanud tema lahutamatu partner metsas – taksikoer Lenny.
Naised ei tõmba ainult saagi käima
Karina tõdeb, et maine metsandusest kui traditsiooniliselt mehisest alast võib naisi peletada eriala õppima minemast. Samas toonitab ta kohe järgi, et kui raietöö ongi füüsiliselt nõudlik, ei seisne tööülesanded vaid kettsae käimatõmbamises. “Metsanduse tööpõld on kirjeldamatult lai, ulatudes dokumentide ajamisest puude istutamiseni või puidust toodete valmistamisest puidu keemilise väärindamiseni. Kõik naised, kes metsanduses elukutseliselt tegutsevad, on Eestis hinnatud spetsialistid ning tööturul oodatud. Sektoris töötamine on pealehakkamise ja julguse küsimus.”
Lõpetuseks leiab Karina, et lihtsamad käelised oskused on miski, mis võiks igale naisele tuttavad olla. On ju aias väga mõnus ise toimetada ja jällegi, käelised oskused ei tähenda ainult saagi ja metsa. Kui miski vajab tegemist, siis tehke ise või meespoolega koos. See on suur enesekindluse boost,” tunnistab naine.
Oma nõuandeid, nippe ja soovitusi, kuidas kogeda üht mõnusat metsas käiku ja kuhu üldse matkale minna, jagab metsanduse vallas töötav Kristi Nigul. “Ma ei ole küll ekspert, kuid jagan oma soovitusi, sest naudin looduses liikumist ning metsandus on üks osa minu elust. “Eks iga inimene peaks metsas käies järgima oma häält ja sisemist kompassi,” räägib ta.
1. Metsa mine avatud meelte ja silmadega
“Metsas on palju, mida jälgida. Ümbritsevat peaks lihtsalt nautima – selleks pole vaja erilisi ettevalmistusi ega oskusi,” räägib metsanduse doktorant Nigul. Metsas joostes jätab tema oma telefoni autosse ja lülitab end nutimaailmast välja, et nautida loodust, linnulaulu ja anda silmadele ekraani valgusest puhkust.
Ühe suvise metsamatka teevad veelgi mõnusamaks metsaannid. “Kes on juba teadlikum, saab suhu pista erinevaid taimi ja marju,” ütleb Nigul, kuid toonitab, et seda tasub teha vaid siis, kui oled ohutuses kindel.
Kevadel, mil kõik tärkab, on hea vahepala jänesekapsas: “See on nii mõnusa hapuka maitsega!”. Suvel tasub rabas käies tähelepanelik olla – nii on lootust minna koju tagasi mõnusa muraka saagiga. Sügise poole või varakevadel soos käies võiks aga jõhvikaid üles noppida. “Need ületalve seisnud varakevadised jõhvikad on mega head!” kinnitab Nigul.
2. Hoia metsa kui oma kodu!
Metsa hoidmise võiks enda jaoks võrdsustada kodu korras hoidmisega – kuidas käitud koduga, nii käitu ka metsaga. “Kui sa oma kodu ei prügista, siis miks peaksid seda tegema metsaga? Prügi viska lubatud kohtadesse, mitte metsa alla,” ütleb Nigul.
Lisaks tuleks matkajal jälgida läheduses olevaid silte. Kui oled rajal, mis lubab ainult sellel kõndida ja kõrvale mitte põigata, siis tuleb seda reeglit ka järgida. Kui sellist keeldu pole, siis võib alati matkarajalt kõrvale põigata ning vaadata, mida ümbritsev mets pakub.
3. Mõtle hoolega, mida kaasa võtta
“Ühtegi kindlat reeglit, mida võtta või jätta ei ole,” ütleb Nigul, kuid rõhutab, et midagi üleliigset ei ole mõtet kaasa vedada. Tema sõnul on peamine see, et endal oleks mugav ja matkal olles ei kahjustaks oma tegevusega kellegi vara.
Seljakoti sisu oleneb sellest, kas lähed üksi või kambaga, metsas käigu pikkusest ja eesmärgist – kas tegu on treeninguga, niisama jalutamisega või marjade-seente korjamisega.
4. Kõige paremad hetked on spontaansed
“Metsa matkale minnes või niisama metsas jalutamiseks ja imeilusa Eestimaa looduse avastamiseks ei peagi alati plaane tegema. Kui tuleb mõte, siis peab minema,” räägib Nigul, kelle kogemuse põhjal ongi kõige paremad seigad just ette planeerimata. Tema jaoks tähendab metsas matkamine, jooksmine või koeraga jalutamine rahulikke hetki, mil saab ennast igapäevastest tegemistest ja doktoritöö kirjutamisest välja lülitada ning lihtsalt nautida maastikku.
5. Ei ole halba ilma, on valesti valitud riietus
Matkast maksimumi saamiseks tuleks riideid ja jalanõusid valida vastavalt matkaraja raskusastmele, matkatüübile ja ilmale. “Kui need on olemas ja Sa tunned ennast mugavalt, siis on juba matk korda läinud,” ütleb Nigul. Kindlasti tasuks enne matkale minemist ilmateadet vaadata. Kui on palav päikeseline ilm, siis ei ole mõtet end paksult riietada. “Pigem soovitan kihilist riietumist, nii saab mõne kihi seljast võtta ja ongi juba parem,” räägib Nigul.
Talvel on kihiline riietus eriti oluline – siis ei hakka külm. Vastavalt aastaajale peaks jalga panema mugavad tossud või saapad ja pähe näiteks nokamütsi, buffi vm.
Soovitused, kuhu matkama minna:
Kui ei ole kindlat sihtkohta silme ees, siis võiksid pilgu peale heita nt loodusegakoos.ee või elamusretked.ee veebilehtedele.
“Minule isiklikult meeldib Võrumaa, kuppelmaastik ja Eesti “mäed” on super ägedad,” räägib Nigul. Lisaks meeldib talle Kütiorus jooksmas käia: “Väga mõnus on ju mäest ülesse rühkida ja vaadata seda imelist loodust.” Lihtsalt loodusenautleja, mitte suur matkasell võiks minna jalutama või miks mitte ka rulluisutama Kubija terviseradadele. Niguli sõnul on Eestis väga palju häid matkaradasid ja igaühes midagi erilist. “Aga oluline on just see tahe minna loodusesse!” rõhutab ta.
Kõiki loodushuvilisi ja lastega peresid kutsub Nigul aga 17. septembril Raplamaale Mukrisse Metsarahva päeva üritusest osa võtma. See päev on läbi aastate pühendatud metsahoidjate tööle. Mukri metsaretkel tutvustatakse metsamajandust, selgitatakse erinevate metsatööde eesmärke, mõisteid ja muid metsamajanduslikke tõsiasju. “Kogu päeva vältel saab osaleda metsanduslikes viktoriinides ja süüa Maitseelamuse Koja tehtud roogasid,” räägib Nigul.
Metsa peidetud pidusöömaaeg
Metsas käies võlub meid mõnusalt kriipiv teadmine, et kunagi ei saa päris kindel olla, mis olukorrast end leida võib. Kuna meie laaned on laiad võib ka kõige süütum jalutuskäik muutuda äkitselt põnevaks seikluseks või isegi ellujäämise looks, millest muidu oleme hingevärinal harjunud raamatutest lugema.
Ja isegi siis, kui oma heaolu pärast muretsema ei pea, esitab mets oma ürgsuses meile mitmeid väljakutseid- veeta öö tähistaeva all, tutvuda mõne iseäraliku loomaga või nautida kosutavat, ainulaadset kõhutäit. Just metsa peidetud söödavad pärlid toob meieni Wanderlust Matkade retkejuht Signe Ohakas.
Mida kokkamiseks kaasa võtta?
Tähtsaim abimees, millele metsas kokkamisel mõelda, on tuli ja selle tegemiseks vajalikud vahendid. Kui seigelda kohtades kus lõkkeplatse pole võib kaasa võtta gaasipõleti, millel saab sööki soojendada või keeta. Kotti tasub pakkida ka söögitegemise nõud ning maitsestamiseks vähemalt soola ja pipart. Muid maitseid saab lisada juba loodusest: pune, nõmm-liivatee, raudrohi ja teised aromaatsed taimed. Arusaadavalt tuleb kaasa võtta ka joogivett, aga puhtamatest veekogudest saab seda hankida ka veepuhastusfiltri abil.
Eelroog
Isu tekitav snäkk – praetud humalavõrsed
Rohkem tuntud nõgesesupi asemel on võimalik oma söögikorda alustada tõelise pauguga. Enamus inimesi tunneb humalat kui taime, millest võlutakse juba üle tuhande aasta välja kesvamärjukest. Vähesed aga teavad, et taim võib olla ka imemaitsvaks isuäratajaks ühele metsikule pidusöögile.
Selleks tuleb korjata vaid pihutäis kevadisi humalavõrseid, need kergelt soolaga üle raputada ning kuumal pannil võis või õlis praadida. Humalat leiab niisketest varjulistest kaldametsadest ja metsaservadelt, sageli kraavide või jõgede kallastelt. Et mõnusalt krõmpsule eelroale veelgi särtsu lisada, võib humalavõrsetele peale raputada musta pipart.
Kusjuures, legendide kohaselt kostitati keskajal rahutuid munkasid kloostrites just humalakäbidest keedetud teega, millel on rahustav ja uinutav toime. Miski, mida telkima minnes kõrva taha panna!
Pearoog
Naadi-nõgese kotletid metsaspargli ja võilillekapparitega
Naadist ja nõgesest Eesti metsades just puudu ei ole. Tülikaid koduaia hõivajaid saab matkates aga märka tõhusamalt ära kasutada, kui neid lihtsalt maha tallata. Kokku tuleb korjata paras kogus nooremapoolseid lehti, need peeneks hakkida ning oma äranägemise järgi koos muna ja vähese jahuga kotletiks vormida. Maitsestamiseks soola ja pipart ning hopsti kuumale pannile. Tulemuseks on maitsvad ning tummised ampsud täis puhast metsa väge!
Et pidusööki rikastada, sobivad kotlettide kõrvale suurepäraselt noored põdrakanepivõrsed. Mässi võrse või paar peekoniviilu sisse või lisa lihtsalt küüslauku, prae õlis kerge soolaga ja lase metsasparglil hea maitsta!
Kui ihkad juurde üht kreftist lisandit, valmista need ise võilillenuppudest.
Võilillekapparid
Pese korjatud õied ja pane puhastesse purkidesse. Keeda kokku marinaad ja vala kuum marinaad õite peale. Kaaneta purgid, lase jahtuda ning hoia külmkapis.
Naatide ja nõgeste kõrval ei maksa ära unustada ka kõige tavalisemat maltsa. Laialt levinud ja peamiselt umbrohuna tuntud taim on köögis üllatavalt mitmekülgne ning meenutab maitselt kõige enam spinatit. Maltsast saab teha nii salatit, pirukatäidist, suppi kui ka omletti. Samuti on ta hästi säiliv – kergelt läbi kupatatult peab ta sügavkülmas järgmise hooajani edukalt vastu.
Magustoit
Kuusevõrsed šokolaadis
Nagu eelmises kahes käigus, ei saa selleski voorus läbi ilma võrseteta. Seekord on siis menüüs puu küljes kasvavad võrsed, mida saab hiliskevadel kuuskedelt noppida ning vastavalt eelistusele kas sulatatud valgesse, tumedasse või piimašokolaadi kasta. Hapuka maitsega kuusevõrsed segunevad suus imeliselt šokolaadi magusa tekstuuriga, luues tasakaalustatud maitseelamuse.
Kuid pidage ainult meeles – šokolaad tuleb ise kaasa võtta! Metsast leiate te midagi, mis nii hästi ei maitse.
Joogipoolis
Pidusöögi kõrvale võib rüübata metsast korjatud õite või marjadega maitsestatud vett. Kui aga hing ihkab kihisevat jooki, siis sobib hästi angervaksasiirup, kuhu on lisatud mullivett ja soovi korral hapukaid marju.
Mida mitte süüa?
Mõni asi on elus ainult ühe korra söödav ja sa ei taha seda proovida. Suhu pista ikka ainult seda, mille kindlalt ära tunned. Samuti vii end kurssi lemmiktaimede kasvukohtade ja hooajalisusega.
Näiteid taimedest, mille puhul on oht eksida:
karulauk – maikelluke/piibeleht (mürgine)
mustikas – ussilakk (mürgine)
magesõstar – kuslapuu (mürgine)
naat – putk (mõni liik on mürgine)
Metsas hakkama saamiseks on vaja keha soojas hoida, süüa ja juua saada. Kõlab lihtsalt? Kaitseliidus vabatahtlikuna tegutsev üleelamisinstruktor ja 17. septembril Metsarahva päeva raames Lahemaal jalutuskäiku läbi viiv Kristjan Prii räägib sellest, millised on tänapäeva inimese katsumused metsas hakkama saamise puhul. Lisaks jagab ta nõuandeid, kus saaks ellujäämisoskusi õppida ja treenida.
Vihmane ilm on katsumus
“Minu sõprusringkonnas on palju metsainimesi, kes matkavad ja käivad looduses puhkamas. Aga ellujäämise koolitustel olen märganud tõesti inimesi, kes on üsna vähe looduses liikunud,” räägib metsas hakkama saamist õpetav Prii. Kõige enam on mehele silma jäänud see, et inimestel lihtsalt puuduvad kogemused – neil pole olnud võimalust metsas käia ega harjutada. Rasketes oludes tule tegemine näib olevat üks kõige keerulisemaid katusmusi. “Kui vihma sajab, tuul on tugev ning ise oled vihma käes olnud, kergelt märg ja lõdised, siis on ikka päris raske tuld teha,” tõdeb Prii, kellele mõnikord meeldib enda jaoks elu keerulisemaks teha ja metsas põnevaid väljakutseid vastu võtta.
Teine vaenlane on pimedus
Kui inimesed metsa ära eksivad, kaotavad nad paanikas olles mõnikord aja planeerimise oskuse. “Nad võitlevad ja proovivad metsast väljapääsu leida. Siis aga vaatavad, et nüüd on liiga hilja varjet teha, sest kõikjal on pime,” räägib Prii. Tavaliselt kulub omale onni ehitamiseks poolteist kuni neli tundi. Lisaks, isegi kui tule tegemise asjad on kaasas, ei pruugi leeki põlema saada, sest näiteks kaste võib olla maas. Seega, metsas olles tuleb meeles hoida, et pimedas on kõiki asju palju raskem teha.
Ettevalmistus ja veel kord ettevalmistus!
Looduses hakkama saamise puhul on äärmiselt oluline ettevalmistus. “Kui lähed metsa ja satud raskustesse, kuid sa pole ettevalmistunud ega kaasa võtnud näiteks vihmariideid, tule tegemise vahendeid või nuga, on päris keeruline isegi kogenenumatel,” räägib Prii.
Teine osa ettevalmistusest on eelnevalt harjutamine ja oskus kõiki kaasa võetud asju kasutada. “Kui matkajal on kaasas hästi äge ja mega kallis varustus, aga ta ei oska korralikult neid kasutada, siis pole nendest abi,” ütleb üleelamisinstruktor. Metsas hakkama saamisele aitab kaasa harjutamine ja praktiseerimine.
Kust metsas ellujäämisoskusi saada?
Võimalusi on Eestis väga palju. Kui hakata Kaitseliidu liikmeks, saab osaleda Kaitseliidu erinevates väljaõppe protsessides. Lisaks on Eestis ka palju samal erialal tegutsevaid koolitusettevõtteid. Ka YouTube’ist tarkuse otsimine ei ole Prii arvates sugugi halb. Kuid sealt õpitut peaks tema sõnul hästi ettevaatlikult ja kontrollitud tingimustes harjutama ning järk järgult raskema tasemeni liikuma. “Esimese hooga ei ole mõtet ainult tulevibuga metsa minna, võiks olla ikka kõik baasmatka asjad, sest nii on ohurisk iseendale kõige väiksem,” räägib Prii.
Ka Naiskodukaitse kriisiäpp “Ole valmis!” on väga hea koht, kust saab kergelt lisainfot ja mis aitab aru saada oma tugevustest-nõrkustest. Lisaks soovitab Prii RMK looduskooli. Erinevates looduskeskustes viiakse regulaarselt läbi huvitavaid ja harivaid metsaprogramme, mis aitavad eelkõige lasteaia- ja koolilastel mõista, kuidas looduse eluring kujuneb ja kuidas metsas hakkama saada.
Noored on vaprad
Seda, kuidas kasutada tule tegemise vahendeid ja terariistasid, võiksid Prii sõnul ka juba lapsed õppida. Ta lisab, et tänapäeva noored on tegelikult väga tublid ja visad ning teinekord teevad ehk isegi liigselt muretsevatele vanematele silmad ette. “Kui pered on metsa ära eksinud, on üldjuhul lapsed need, kes tulevad sellest üleelamise olukorrast natuke paremini välja,” räägib Prii ja lisab, et talvel külma ilmaga ei saa noored nii kergelt külmakahjustusi, sest sel ajal on nende vereringe parem kui täiskasvanutel.
Samblikurohelises flanellsärgis seab Peeter Hussar end oma õdusas köögis valmis. Soojas koiduvalguses aurab tema esimese kruus hommikukohvi, kuigi tema hommik algas juba mitu tundi tagasi. Nimelt korraldab Leedu turismifirma juba aastaid saksa turistidele hommikusöögieelseid retki Lahemaa rahvuspargis. Metsades, mida tunneb kõige paremini just Hussar.
“Sakslased olid kuulnud jutte Eesti tuhandest karust ja vaatasid mulle veidi kannatamatult otsa. Justkui, millal loomašõu juba pihta hakkab?” kirjeldab ta muigel sui oma tuuri. Järsku asendub naeratus näol aga särava üllatusega. “Vabandust, ma jäin hetkeks välja vaatama. Must-lepalind istub akna taga,” kirjeldab ta hetk hiljem vaimustavalt. Just selles peitubki looduse võlu. Mitte karudes ega lindudes, vaid entusiasmis. Aga selleni jõuame peatselt.
Kundas üles kasvanud Hussaril on metsaga alati kirjeldamatu side olnud. “Rohkem tööstuslinnas ei saa üles kasvada, kui seda on Kunda,” naerab mees ja lisab, et isaga jahilkäimised oli miski, mis pani teda metsas end koduselt tundma. Samuti ka linnud, keda ta harrastusornitoloogina hästi tunneb. “See on miski, mis on minu tegemistele alati kaasa aidanud ja päevad veel huvitavamaks muutnud. Sellest kiiksust ei saa enam lahti. Kui kuskil miski liigub, vaatan kohe,” kirjeldab Hussar elavalt oma hobi.
Küsides ümaralt, kuidas siis metsas ka tänapäeval käia on, võtab Hussar hetke mõtlemiseks ning jagab veel kogemusi just lõppenud retkelt sakslastega. “Alles täna nägin metsarajal kole palju mootorratta jälgi. Õnneks küll mitte ATV omi!” tõstab metsasõber tähendusväärselt sõrme õhku ja alustab siis uuesti. “Jah, sellest ma aru ei saa, miks inimesed tulevad siia sõitma oma enduro mootorrataste ja ATV-dega. Millist kontakti sa oma rattalt loodusega saada proovid? Põnevaks sõiduks on ju ka paremaid radu ja loodus säilib.”
Sügavad rattarööpad looduses ongi Hussari sõnul üks kõnekas osa tänapäeva metsakülastamise trendist. “Koroonaaeg oli hästi õpetlik, kus inimestel oli vabaaja veetmine takistatud. Meelelahutust polnud ning seeläbi hakati loodust nägema kui atraktsiooni, millest peab osa saama. Mul on selline tunne, et liiga palju inimesi jõuab tänapäeval metsa, kuna see on moodne. Ning käitumisnormiks on linnareeglid, mitte soov midagi päriselt kogeda,” toonitab mees, pilk ikka aknast väljas linde piilumas.
“Ärge saage minust valesti aru, see et tullakse, on suurepärane. Kuid metsas peab veidi teisiti käituma. Olen sel aastal matkaradade ääres eriti palju paberiprügi märganud. Mulle meenutab see mõne lõunamaa kilekottidega kaetud tänavaid. See, et paber teoorias looduses laguneb, ei tähenda veel, et selle sinna viskama peab. Enne kui loodus selle paberiprügiga kunagi ise hakkama saab jätab see rämps raja ääres ikka väga risustatud pildi ja ehe loodus kaugemal jääb märkamata. Ja isegi laguneval paberil on kriitiline piir, millega loodus hakkama saab. Need on väikesed asjad, mida on häbemata lihtne ära hoida.”
Tulles tagasi akna all siristava musta-lepalinnu juurde, suudab Hussar lõpuks enda jaoks sõnastada looduses käimise olemuse.
“Päris loodusesse minemine tundub miski, mis on tänapäeva inimestel natukene kaduma läinud. Minemine on asi iseeneses, kuid tegelikult ei tohiks loodusele ootusi seada. Sa peab ennast metsas avastama. Võtame näiteks linnulaua äpi. Kuuled laulu, vajutad nupule ja saad oma uudishimule kohe vastuse, kuid mida sa sellega õpid? Ainutl õigele klahvile vajutamist. Ja varsti on ka liik meelest läinud,” muigab mees.
Inimestele, kes soovivad aga metsa päriselt tundma õppida, soovitab Hussar lugupidavat hoiakut.
“Võõrast keskkonda ei saa oma äranägemise järgi ringi korraldada. Kui sa matkarajalt kõrvale astud, oledki sa omapäi, seal ongi teistmoodi. Seal on risu-räsu, sääsed, sa võid kukkuda ja märjaks saada. Püüa ennast kohandada nendele tingimustele. Et kogeda, peab oskama märgata. Ja see võtab aega. Siin tulebki mängu kannatlikkus ja see on looduse väärtus. Metsas aset leidvad protsessid on pikad ja sa peab jaksama midagi ära oodata.”
Laiendades niigi ümarat aruteluringi ühiskonnas käima tõmmatud metsadebatile, tunnistab Hussar tajutava hasardiga, et peab nüüd hoolikalt sõnu valima. Ta sooviks ei ole kellelegi tuska tekitada, kuid oma nägemus maaelanike-linlaste ebakõlast on tal siiski.
“Tänapäeva kiire elu jooksul võetakse emotsioonilt otsustada asjade üle, mille olemust me ei taju. On selge, et inimesele meeldib vana mets, sest nii on see olnud “terve tema elu”. Tegelikult tähendab see aga tema elu kahtekümmet viimast aastat ainult.”
Ajaloolasliku innuga selgitab Hussar, et praeguse metsarohkuse kasvulavaks olid nõukaaja režiimist räistud viiekümnendad, kui inimeste puuduses põllumaadele istutati massiliselt kuuski. Siis usuti, et tulevastel põlvkondadel läheb seda puitu vaja. “Nüüd 70 aastat hiljem selgub, et see plaan ei olnud kõige jätkusuutlikum. Kuusk kasvas kiiresti ja on õrn üraskite suhtes. Nüüd oleks põhjust oma käitumist korrigeerida ja need kuused sealt eest ära võtta. Sest muidu teevad üraskid selle töö ära,” hindab Hussar.
“Tänapäeval ei usaldata metsameest kui asjatundjat. Jätkusuutlike metsade kasvatamine võtabki sada aastat aega ning vahepeal on vale otsuse korrigeerimiseks vaja vana metsa maha võtma. Nüüd selgub, et seda ei tohi teha, sest keegi arvab teisiti. Ja demokraatias käib see tihti “Mulle ei meeldi!” emotsiooni pealt.”
“Hetkel oleme me justkui kahe perioodi vahel. See suur pilt ei ole tegelikult 10 ega 20 aastat. Tegelikult on metsa eluringi mõõtkava 100-200 aastat. Vaheldumise peab ära tajuma ja seda teab metsamees. Eemalviibijal on seda keeruline tunnetada,“ lõpetab kogenud metsamees.
Rein Drenkhan on Eesti Maaülikooli metsapatoloogia professor. Metsahaiguste tundjana tähtsustab Rein haritud metsamehi, kes huvituvad uutest teadmistest ning sisulisest dialoogist metsanduse tuleviku üle. Metsarahva päeval viivad Eesti Maaülikool ning Eesti Metsaüliõpilaste Selts läbi jätkusuutliku metsanduse õppeklasse ja matkasid Järvselja külas Tartumaal.
Mul on hea meel, et meie maal on kõrgema taseme metsateadvust jagatud eesti keeles juba kauem kui 100 aastat. Ajal, mil metsaomanike osakaal riigis suureneb, on ülioluline, et meie laante eest kannaksid hoolt inimesed, kes lähenevad metsa hoidmisele teaduslikult, tunnevad metsa eluringi ja on valmis hakkama saama ka tuleviku väljakutsetega.
Metsahaiguste uurijana on mul rõõm tõdeda, et üldiselt on meie metsa tervis väga hea. Samas, sellele vaatamata on meie ees keerulisemad ajad, mil muutuva kliima tingimustes hakkab muutuma ka meie mets, mis vajab rohkem teadlikku tähelepanu. Ilm muutub ja kuigi tavainimene seda võib olla nii palju ei märka, täheldame me metsaelus juba muutusi. Pehmemaks muutuvad talved ja põuased suved kõigile puuliikidele ei sobi. On näha, et meie harilik kuusk ei tunne ennast nii hästi kui aastakümned tagasi, kuna muutuste tõttu on puu rohkem stressis ja haigustele ning kahjuritele vastuvõtlikum. Kliima muutustega koos muutuvad ka meie metsad ning ei saa välistada, et meie metsades võivad edukalt kasvada ka mõned uued puuliigid. On muidugi parem, kui nad tuuakse siia teadusliku töö ja testimise tulemusel, mitte juhu alusel. Tulevikus ei ole enam metsades märgata ega ka mõistlik kujundada puhtkuusikuid ja kuigi harilik kuusk päriselt ära ei kao, muutub selle puuliigi osatähtsus arvatavasti väiksemaks. Kliimamuutuste ajal peame me oma metsa eest paremini ja teadlikumalt hoolt kandma.
Muutuv kliima võib tuua üllatusi ekstreemsete nähtuste ehk järskude muutustena, näiteks põuad, tormid. Hetkel on meil jätkuvalt neli aastaaega, kuid pole välistatud soe talv, mis ei anna talve mõõtu välja, või põuase suve järel tulekahjud ja tormid. Samuti peame arvestama faktiga, et globaliseeruvas maailmas levivad inimühiskonda laastavad haigused, aga sarnaselt ka puude haigused, lihtsamalt kui kunagi varem. Õnneks on Eesti metsahoidjad väga tublid ja et Eesti mets jääb haritud käte hoolde.
Peame oma metsa eest hoolitsema ka seetõttu, et selle tähtsus ühiskonna jaoks kasvab. Sellest ilmselt ongi tingitud praegu metsa ümber toimuv arutelu, kus ka haritud inimeste ja teadlaste arvamused on teineteisest kohati üsna erinevad. Minu hinnangul on see ootuspärane, sest igal teadlasel on oma kindel valdkond, millele ta spetsialiseerub ja mille seisukohalt ta ühte või teist küsimust hindab. Erinevad arvamused ongi kesktee kujunemiseks vajalikud, seega kõik teadlased ei saa omavahel kõikides küsimustes nõustuda. Küll aga peame lõpuks leidma metsanduses kesktee, sest koos loodusega peame kaitsma ka inimest. Inimene ja loodus on omavahel põimunud ning majandatud mets vajab siiski ka inimese hoolt. Täpselt nii, nagu vajab inimene aina rohkem metsa erinevaid hüvesid.
Taavi Ehrpais on viiendat põlvkonda metsakasvataja ja jahimees, kes ootab Metsarahva päeva raames külalisi oma metsa Varbola lähistele (50 km kaugusel Tallinnast), et rääkida nii metsast kui ka selle elanikest.
Mul oli üsna lihtne lapsepõlv, sest ma väga ei pidanud mõtlema, kelleks tahan saada. Olen seda alati teadnud ja tänane metsakasvatamine ja jahipidamine on nii minu töö kui ka hobi. Minu vanaisa oli lisaks neile kahele tegevusele ka mesinik ja peaks ütlema, et paljud metsamehed ühendavad omavahel need kolm tegevusvaldkonda tänaseni edukalt.
Jahindus ja metsandus sobivad hästi kokku ning minu jaoks ei möödu ühtegi päeva, mil ma ei käiks metsas. Kuna olen veetnud oma elu metsas juba varajasest lapsepõlvest peale, märkan ja taipan selle tsüklilisust ning viin paljusid asju enda jaoks endiselt kokku. Mäletan, et minu isa on kunagi rääkinud keerulistest 70. aastatest, kui Eesti metsades oli nii palju metskitsi, et sisuliselt ei õnnestunud metsas kasvatada ühtegi noort okaspuud, sest kõik söödi kitsede poolt ära. Sama kogemus tekkis minul ka näiteks 2007. ja 2008. aastal. Seejärel aga sõraliste arvukus kukkus kiiresti haiguse tõttu.
Sõralistega käsikäes käib mõistetavalt ka kiskjate arvukus, sest teised loomaliigid tagavad neile toidu. Jahi- ja metsamehena muidugi eelistaksin, et metsloomade arvukus meie metsades oleks optimaalne ja stabiilne. Selleks on vaja võimalikult täpseid loendusandmeid ja ka arvukuse teadlikku reguleerimist. Metsaelanike suur arvukuse kõikumine ei ole hea kellegile. Kui sõralisi on liiga palju, kannatavad metsad ja loomad muutuvad toidu puuduse tõttu nõrgemaks olles ka haigustele vastuvõtlikumad. Kõrge kiskjate arvukus paneb jällegi sõralisi surve alla. Kui aga on söödud kitsed ja põdrad, kannatavad ka koduloomad. Seejärel võivad toidu puudumisel muutuda nõrgemaks ka kiskjad ise. Looduses käib kõik käsikäes ja inimene, olles juba looduse osa, ei tohi lasta sellel olla omapäi.
Rääkides loomadest ja metsadest on muidugi näha põnevat seost loomade arvukuse ja metsade kasvu vahel: mida rohkem on loomi, seda vähem on võimalusi kasvatada kvaliteetset metsa. Olles korraga nii metsa- kui ka jahimees, otsin enda sees kogu aeg teatud tasakaalu mõlema valdkonna vahel. Vastus on reeglina optimaalses loomade arvukuses.
Võrdlemisi kiirete tsüklite kõrval näen looduses ka pikemaid tsükleid, millest ühte me ilmselt praegu läbime ja mis sunnib meid üle vaatama nii metsakasvatuse kui ka oma tarbimisharjumused laiemalt. Ühelt poolt näen, et kliimamuutused panevad metsad kasvama kiiremini kui kunagi varem. Põllumajanduses näeme praegu rekord saake, sama on ka metsa juurdekasvuga. Teiselt poolt suureneb aga meie looduses haiguste ja kahjurite hulk. Näiteks kannatab muutuse tagajärjel meie armastatud kuusk, mida on järjest keerulisem kasvatada 80-aastaseks, sest uhke puu lihtsalt ei pea soojemas kliimas enam nii hästi vastu. Kui teadlastel on õigus ja ka meie piirkondades sagenevad tormid, siis peame tegema ka metsakasvatuses muudatusi.
Saja aasta jooksul on Eesti metsasus kasvanud pea kaks korda. Põnev on liikuda metsades, kus võib leida kiviaedu ja vanu talu vundamente. Metsa osakaal on endiselt kasvutrendis. Kahtlemata mulle see meeldib, et meil on Eestis nii palju metsa, kuid metsasuse suurenemiseks meil palju ruumi pole.Vajame ju ikkagi ka põldusid, et oma rahvast ära toita ja ruumi ka taastuvenergeetika arengule.
Aga loodetavasti kõikide nende huvide ristteel jääb alles ka meie ühiskonna pühendumine metsale.
Neljandat põlve metsandusliku kõrgharidusega metsakasvataja ja -ühistu eestvedaja Kadri-Aija on autasustatud Kodanikupäeva aumärgiga (2015) ja Eesti Vabariigi Presidendi poolt valgetähe V klassi ordeniga (2016). Metsarahva päeva raames võtab Kadri-Aija külalisi vastu Lähkma-Saunametsa külaseltsi vanas metskonnakeskuses mis asutati juba 1901 aastal.
Oma elu olen sidunud metsaga juba noorusest, mil omandasin esialgu metsandusliku kesk- ja seejärel kõrghariduse. Töötasin riigimetsas ligi 20 aastat ja hetkel hooldan oma metsa ja vean metsaühistu tööd. Vaatan rõõmuga, kuidas tänapäeva töö metsas on muutunud nii metsa kui ka inimese suhtes hoolivamaks. Kuigi vahepeal olid meie metsanduses väga ärifookusega aastad, pean silmas eelkõige 90. aastaid, siis tänaseks on naasnud arusaam metsa ülimast tähtsusest ühiskonna, majanduse ja üleüldise heaolu jaoks. Minu hinnangul on meie metsad praegu hästi hoitud ja areneme üheskoos aina edasi.
Toon näite: minu töö ajal riigimetsas oli meil kasutuses üsna raske tehnika, mis nõudis tohutult jõudu ja inimesi. Ei saa mööda vaadata ka sellest, et inimesi oli nii tohutult juurde vaja just seetõttu, et töö on ülimalt kahjulik. Raske ja käes vibreeriv tehnika võttis tööpäeva jooksul nii läbi, et kaevuri eriala tundus selle juures puhkusena. Aastatega viis see vibratsioontõveni ja paljudele liigestele ja kehale üleüldiselt negatiivsete tagajärgedeni. Teiseks kannatajaks selle juures oli mets ise. Muidugi, meie teadmised metsast olid ka palju algelisemad, kuid kohmakad traktorid ja laadurid ei lubanud metsas teha hoidvat tööd ning reeglina raielank meenutas tööde lõpus pigem kuumaastikku kui endist metsatukka. Tänapäeva tark tehnika lubab teha väga puhast tööd ja kui sellega õigesti läbi käia, annab suurepäraseid tulemusi ning hoiab nii metsa kui ka inimest. Me saame paremini kaitsta maa all asuvaid juurtesüsteeme, jätta langile säilikpuid ja minimaalselt häirida metsaelanikke. On alust arvata, et tehnoloogilise arenguga areneb meie metsandus üha kaugemale ja veelgi hoolivamaks. Juba praegu kasutame metsanduses droone, aeg-ajalt ka satelliidipilte ja see lubab meil paremini kontrollida ja kaardistada metsade seisu.
Oma lapsepõlvest mäletan, kui väärikas oli kunagi metsamehe amet. Ilmselt osaliselt oli see seotud ajalooliselt lähedaste raskete aegade kogemusega, mil mets andis inimeste varju ja abi. Näen üllatusega, kuidas ka koroonaviiruse tulekuga on inimesed metsa tagasi pöördunud ja meid saadab ehitusbuum. Loodan, et see toob kaasa ka parema informeerituse metsandusest.
Ma ei ütleks, et hariduse tähtsus on kuidagi eriti kõrge praegusel ajal. See on alati vajalik olnud, kuna mets ja loodus meie ümber on kogu aeg muutunud. Kuid meie ühiskonna ootus metsale on täna kordades suurem. Metsal on roll energeetikas, ehituses, olmes ning nüüdseks ka riiete, kosmeetika ja farmaatsiatööstuses. Üldises vaates ongi raske leida valdkonda, mida ei annaks metsa abiga rohelisemaks muuta. Puidu tähtsus kasvab ka seepärast, et ta pakub alternatiive plastile. Omalt poolt loodan, et Eestis suudame oma puitu väärindada tipptasemel, sest kui ise metsaomanikuna vaadata meie tugevat ja elujõulist metsa, eelistan, et sellest oleks toodetud pigem suure väärtusega toode, mitte ühekordne joogitops. Samas peame plastist loobumise ajastul olema valmis kasutama puiduressursi ka igapäevaste toodete valmistamiseks seni, kuni leitakse ka neile järgmine keskkonnasõbralik alternatiiv. Ootan meie metsade tulevikku põnevusega.
Metsarahva päeva raames võtab Kadri-Aija külalisi vastu Lähkma-Saunametsa külaseltsi vanas metskonnakeskuses, mis asutati juba 1901. aastal.
Luua Metsanduskooli õppejõud Dmitri Randoja õpetab metsakasvatust ja juhendab koolis õpilaste praktikatöid. Samuti õpetab Dimitri tehnikaga läbikäimist ja tehnikaga metsas toimetamist. Metsarahva päeval ootab Dimitri külalisi Luua Metsanduskoolis, kus on selleks päevaks välja pandud lai valik metsandustehnikat.
Luua Metsanduskoolis räägin külalistele metsanduse tehnikast ja sellest, kuivõrd on see aidanud meie metsadel ilusaks kasvada. Kuigi tänapäeval võib inimestel tekkida küsimus, ega suur ja võimas metsatehnika metsale liiga ei tee, siis tasub meenutada, et otsuseid tehnika kasutamise kohta teeb ikka inimene, mitte masin.
Harvester ei näe laiemat pilti. Harvesteril on võimalus metsa ära rikkuda, kuid ta saab ka metsa aidata ja meie eesmärk on suunata loodust nii, et nii inimesel kui ka metsal oleks hea. Minu jaoks on metsa kasvatamine nagu kunst, kus on vajalik selge visiooni olemasolu. Selle kunstiprojekti üks osa on vaieldamatult ka raietöö. Kuid selle aluseks peavad alati olema teadmised ja õiged oskused, sest kiire ja mõttetu raiumine ilusat metsa ei loo. Raiumine on selline protsess, mis võib tekitada metsale suure kahju, aga õigeid võtteid kasutades aitab hoida ära haiguste leviku ja aitab metsal hoopis taastuda ja terveneda.
Mets on keeruline ökosüsteem ja mul on rõõm, et huvi selle ökosüsteemi vastu ning dialoog selle ümber meie ühiskonnas kasvab. Metsanduskoolis näeme õpilaste huvi kasvu juba mitmeid aastaid ning see kindlasti mõjub ka Eesti metsade tervisele ja elujõulisusele hästi, sest aina enam inimesi saavad tundma metsaelu. See, kes teab, kuidas metsaga läbi käia nii, et oleks hea nii inimesel kui ka metsal, ongi minu mõistes keskkonnast hooliv ja nö “roheline” inimene. Just see suhtumine on minu hinnangul muutumas praegu ülekaalukaks. Olid ajad, mil metsa vaadati kui ärivõimalust ja ressursi. Ilmselt mõned tegelased turul endiselt vaatavad metsa ainult ärivõimalusena, kuid õnneks jääb neid aina vähemaks. 90. aastatest alates on meie suhtumine metsa oluliselt muutunud. Tänapäeval on eesmärk eelkõige metsa hoidmine, arendamine ja maksimaalne väärtustamine. See on samuti roheline mõtteviis, mis kasvatab meie ühiskonnas metsa väärtust.
Pille ja Olavi Udamid majandavad oma metsa juba rohkem kui 20 aastat. Mõlemad metsandusliku kõrgharidusega metsahoidjad teevad oma metsas kõiki töid ise – alates puude kasvama panemisest kuni kaasaegsemate metsa kasvatamise võtete proovimiseni.
Meie jaoks on metsa kasvatamine teadmisi ja kogemusi nõudev töö. Metsa me kasvatame seemnest ja neid käime ise oma metsas korjamas. Kasvatame ette taimi, istutame neid ise ja esimesed aastad hoiame neid istikuid eriti hoolikalt, et lõpuks sirguks terve ja tugev mets. Eriti imeline on see hetk, kui märkad, et noorendik kasvab nii jõuliseks, et saab edaspidi ilma meie abita hakkama.
Kuigi loodus on tsükliline ja seal on kõik pidevas muutuses, tunneme, et metsal ja loodusel on olemas oma sisemine kell, mille järgi ta elab. Mõni aasta on saagikam, mil loomad ja putukad saavad rohkelt süüa ning seejärel tulevad sageli paastuaastad, mis hoiavad teatud liikide arvukust sobivates piirides. Metsal on olemas omad rütmid, mida me vahel ei taipa, kuid püüame kogu aeg uurida ja õppida. Kuigi ilmad on tõesti viimastel aastatel olnud muutlikud, vaatame meie sellele pigem rahulikult, sest loodus on ka varem väljendanud ennast läbi suuremate muutuste, põudade ja tulekahjude ning see ei ole kindlasti vaid meie aja tunnus.
Muidugi on metsatulekahjude ja tormide poolt murtud metsi raske vaadata, kuid ka see on looduse uuenemise normaalne osa. Nii näiteks Californias on tulekahjud üsna tavapärane nähtus, seal on lausa olemas puuliigid, mille käbi ei avane enne, kui on saanud tuld ja siit ka järeldus, et looduses kohanetakse oludega. Ka meil Eestis on uuendusraie pigem matkimas looduse isereguleerimise ja taastumise mehhanismi. Sageli on uuendamise väljenduseks samuti torm, tuli või kooreüraski rünnak. Ja mõnes mõttes on ka need raskemad hetked metsaelus vajalikud, sest nii saab mets kõige efektiivsemalt uueneda, peatades haigused ja kahjurid.
Samas muutuvad meie teadmised tugevate metsade kasvatamise kohta aastatega aina paremaks ja isegi taasiseseisvumise ajast on lähenemine metsa majandamisele oluliselt täienenud. Nii näiteks istutatakse Eesti metsadesse nüüd ühele hektarile arvestuslikult kuni kaks korda vähem istikuid selleks, et ka looduslikud taimed saaksid istutatud puude juurde tulla. Meie metsad on täna palju rikkamad ja seal kasvavad erinevad puuliigid. Kui varem võeti noores metsas enamasti kõik lehtpuud okaspuude vahelt ära, siis nüüd jäetakse metsa rohkem ka lehtpuid, sest mitmekesine mets on vastupidavam.
Tähtis on, et metsal oleks peremees. Vilja külvamine (põllu pidamine), puu lõikamine (metsa kasvatamine) ja katuse panek (maja või hoone ehitamine) on kõik peremehe tööd!
Pille Udam’iga aga on ilmselt paljud Lõuna – Eesti kooliõpilased (aga ka mõned lasteaia lapsed!) ka varem kokku saanud, sest Pille on korraldamas üle 10 aasta õpilaste jaoks metsa õpinguid ja ekskursioone. Oma tööd jätkab Pille ka edaspidi.
Kolmandat põlve metsaülema ja metsakasvataja Mart Eriku terve pere on oma elu sidunud metsaga. Metsamees Mardi jälgedes käivad ka tema poeg Ants ja tütar Liis. Võib öelda, et mitu Erikute põlvkonda on metsa hoidnud ja kasvatanud enam kui sajandi jooksul paljudes paikades üle Eestimaa.
Olen töötanud metsas ja metsaga 45 aastat. Täna haldab minu ettevõte Kinnistu OÜ 24 000 hektarit metsa- ja põllumaad pea kahel ja poolel tuhandel maatükil üle Eesti. Lisaks on mul hobiks kunsti kogumine. Uhkusega saan öelda, et kogust on teoseid valitud ka rahvusvahelistele näitustele.
Hea juhuse tõttu sain kaasa aidata eepilise filmi “Tõde ja õigus” loomisele – see on filmitud maadel, mida ise igapäevaselt haldan. Ilmselt pidi see just nii minema, sest filmis on käsitletud minule südamelähedased teemad – eesti loodus, eesti talud, maad ning metsad. Juba mitu aastat saavad huvilised ehedaid elamusi nii Läti piiri ääres Vastse-Roosa kandis asuvast Filmi-Vargamäe külastuskeskusest kui metsaradadelt. Nimelt korraldan sealkandis inimestele metsavaldkonna avastamiseks ja metsa eluringi tutvustamiseks põnevaid metsamatku.
Täpsem info selle aasta metsamatka kohta: https://metsarahvapaev.ee?event_id=777
Viienda põlvkonna metsakasvataja ja metsaühistu eestvedaja Aira Toss ootab Metsarahva päeva raames külla suuri ja väikseid metsakülalisi. Metsandusliku kõrghariduse ja 30-aastase metsa eest hoolitsemise kogemusega Aira on samuti Eesti ühe tuntuima metsadünastia esindaja, metsakasvataja ja metsaomanike metsakonsulent.
Minu peres on metsanduses töötamine lausa traditsioon. Sidusime end metsaga veel tsaariajal, viis põlvkonda tagasi, mil meie metsad olid peamiselt mõisate omandis ja eestlased tegid pigem metsavahi tööd. Läbi aastate nägime metsanduses väga erinevaid aegu ja kui esimese vabariigi ajal olime juba saavutanud korra omal maal, siis minu vanemad on töötanud metsanduses nõukogude ajal, mil peamine tähelepanu ja energia olid suunatud riigimetsale. Minu pere praegune põlvkond võttis metsade eest hoolitsemise üle taasisesesvumise ajal – siis, kui saime jälle võimaluse hoolitseda enda metsa eest. Selle ajaga oleme metsa hoidmises näinud suuri muutusi nii tehnoloogilises kui ka hariduse mõttes.
Võrreldes nõukogude ajaga on Eesti metsade kvaliteet eriti tõusnud just erametsades, sest kui riigimetsa on läbi aastate hoitud ja hooldatud, siis erametsad olid mõnes mõttes lihtsalt seisma jäänud ja see mõjus ka nende kvaliteedile. Julgen öelda, et metsakasvataja elu oli selle ajani pigem sarnane põlvkondadetaguse rütmiga kui tänapäeva ühiskonna elustiiliga, sest meie lähtume oma töös looduse tsüklitest, aastaaegadest ja ilmast. Kaasaegne kõrgtehnoloogiast tingitud elurütm mõjutab metsas toimetamist vähe.
Mets muutub kogu aeg, ta muutus minu lapsepõlve ajal ja jätkab muutmist ka praegu. Julgen öelda, et praegused ilmaolud mõjuvad metsale üldiselt hästi. Viimased veidi soojemad ja sageli ka niiskemad ilmad soodustavad metsade kasvamist, kuid muidugi kaasnevad sellega ka ohud. Selletõttu on ajas kasvamas ka metsahoidjate roll, sest just meie peame tegema rohkem tööd ja koguma teadmisi selleks, et haigustele, kahjuritele, tulele ja tormidele vastu hakata.
Päevast osavõtmiseks vali palun endale meelepärane ringkäik ja registreeri oma osalus. Igale üritusele saab registreeruda kindel arv külastajaid ja vabade kohtade täitumisel ei ole enam kahjuks võimalik ringkäigule registreeruda.
Täpsusta ringkäigu lisainfost üle, kas ürituse programm ja läbitav distants on Sulle ja kaaslastele (nt. lastele või eakamatele külalistele) sobilik.
Soovitused metsa minekuks:
Jälgime Eesti epidemioloogilist olukorda ning tagame külalistele vajalikud kaitse- ja desinfitseerimisvahendid.
Päeva eestvedajaks on Eesti metsanduse traditsioone hoidev MTÜ Eesti Metsaselts. Metsarahvapäeva peamiseks toetajaks on Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK), kuid oma õla panevad sellele alla ka kõik osalejad, kes panustavad ürituste programmi ja tegevuste loomisesse.
Koos Metsaseltsiga löövad päeval kaasa ka Luua Metsanduskool, Eesti Maaülikool, TalTech, Eesti Jahimeeste Selts, Kaitseliit, Naiskodukaitse, Wanderlust Matkad, RMK, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, Eesti Erametsaliit, Eesti Metsaüliõpilaste Selts, HD Forest, SA Järvselja Õppe- ja Katsemetskond, Eesti Metsateenijate Ühing, Jõgevamaa Metsaselts, Eesti Puidumüügikeskus ja paljud – paljud teised.
Selle aasta Metsarahvapäeva programm on koos. Lisainformatsiooni saamiseks või küsimuste korral võta meiega ühendust aadressil info@metsarahvapaev.ee.
